Korraks tagasi maiveerule

Kõik olulisem Geurti maiveerult sai juba ära vaadatud, aga ehk on kasulik saada väljastpoolt kinnitust nendeski asjades, mida isegi tead.
Üks ameeriklane kaebab, et vastasmängija poeg olevat partii jooksul korduvalt laua juures käinud ja isaga rääkinud. Kohtunik midagi ette ei võtnud, kuigi 12.6. Keelatud on vastasmängijat ükskõik mil moel häirida või segada. Mida küll sellise kohtunikuga peale hakata? Mängijal läks kaotsi partii, vett vedama teine koht ja kõrge reiting.
13.2. Kohtunik ... peab tagama head mängutingimused ja vältima mängijate segamist.
Kohtunik pidi lapse mängualalt eemaldama. Isa pidi poja eest hoolitsema väljaspool mängusaali, ka siis kui see oleks võinud tähendada partiis alistumist. Kui kohtunik midagi ette ei võta, on mängijal täielik õigus seda nõuda.

Ka üks kreeklane juhib selles veerus tähelepanu kohtunike halvale tegevusele. Sealsetel noorte meistrivõistlustel olevat mängijad seisanud kella ilma käiku tegemata või vastase kella, kui see oli unustanud seda teha. Ka määrusevastaste käikude korrigeerimisega ei tulnud kohtunik toime. Küsitakse, mida peaks selliste ebapädevate kohtunike puhul tegema mängijad või pealtvaatajad. Loomulikult pole siin mingit head retsepti, mis kõik vead kõrvaldaks. Otseselt ju partiidesse pealtvaatajad sekkuda ei tohi. Nii jääb vaid informeerida asjast peakohtunikku või korraldajat, et need midagi ette võtaksid.
Meil on ju palju paremad kohtunikud, eks?

Geurt kõneleb selles veerus ka reitingutest. Suurelt osalt kordab see märtsiveerus öeldut (vaata ka minu 26.III Geurt reitingutest). Geurt väidab uuesti, et 350 punkti reeglist on aeg loobuda. Selle ainus mõte on ergutada kõrgema reitinguga mängijaid nõrgemate vastu mängima ilma reitingupunkte kaotamata. On see nii tähtis?
Reitingute arvestamisel oli positiivne minna üle reitingu arvestamisele pärast iga partiid, mitte aga vastaste keskmise reitingu järgi. Seda ei tehta aga reitinguta mängijate puhul.
Stewart Reuben toob näite: Kui uus mängija saab 5 punkti 9-st keskmiselt reitingu 2100 vastu, siis saab ta ise reitingu 2113,5. Kui samal võistlusel on kümnenda vastase reitinguks 1500, langeb vastaste keskmine reiting 2040-le. Kui ta võidab, on mängijal 6 punkti 10-st, aga ta reiting on langenud 2066-le. Oleks viimane vastane olnud 2700, siis sellele kaotamise korral oleks 5 punkti 10-st andnud vastaste keskmiseks 2160 ja talle endale kaotusele vaatamata samasuguse reitingu.
Tiitlinormide täitmisel võib võidetud partiisid jätta arvesse võtmata. Ehk võiks sedasama teha ka reitingu saamise puhul. Igatahes on selles küsimuses oodata kvalifikatsioonikomisjoni ja reeglite komitee esimehe kontakte.

Vajadusel võib sellest veerust leida tabeli, kuidas panna śeveningeni süsteemis mängima kaht 10-liikmelist võistkonda. Selles süsteemis teatavasti ei mängi ühe võistkonna liikmed omavahel, küll aga kohtuvad nad kõigi vastasvõistkonna liikmetega. Omal ajal kasutati seda sageli ka kvalifikatsiooniturniiridel meistri või meistrikandidaadi normi täitmiseks. Matśis Venemaa - ülejäänud maailm (Moskva 2002) olevat probleeme olnud näiteks igas voorus värvide vaheldumise tagamisega. Muide kabekoodeks toob ära, kuidas paarida 8- ja 12-liikmelisi võistkondi, kunagi meil ilmunud malekoodeksis (1979) on aga tabelid 8, 12 ja 14 jaoks (viimane pole küll ideaalne.

Täna saab 75-aastaseks Soome pikaajaline maletegelane ja -kohtunik Olli Forssén.Aja jooksul on ta sealses maleelus täitnud mitmesuguseid ülesandeid, olles 1967-69 ka Soome Keskmaleliidu esimeheks. Sel ajal õnnestus mul Helsingis käia Eesti-Soome peakohtunikuna. Kui aga 1972 Forssa-Helsingi tsooniturniiri korraldama läksin, olid mu abideks nädalakaupa Forssén, Simo Nuotio ja Osmo Särkilahti. Koostöö laabus hästi, kuigi alles 1980 sai see kolmik lõpuks rahvusvahelisteks arbitriteks. Rohkesti kokkupuuteid on olnud hiljemgi.Palju õnne!
Homme on aga viimane tööpäev mehel, kes Soome maleelu eesotsas on tegevjuhina olnud juba 30 aastat. Ametlikult läheb pensionile Esko Nuutilainen. Eesti ja Soome malesuhete arendamiseks on ta väga palju ära teinud. Kõigi muude tegemiste kõrval on ta toimetanud ka ajakirju Suomen Shakki ja Kirjeshakki. Tema rahvusvahelise arbitri diplom on küll märksa hilisem - aastast 1989. Õnne Sullegi!
Lembit

Veel maiveerust

Välkmale reeglid näivad seekord vist koodeksis muutusteta jäävat. Loomulikult sedavõrd, kui ka välkmalet ei mõjuta kiirmale reeglitesse tehtavad korrektiivid. Kehtivad ju kiirmale reeglid välkmaleski, kui sellest mingis artiklis just eraldi juttu ei tehta.
Geurti viimases veerus paar välkmalet puudutavat küsimust oli. Nii küsis üks iraani maletaja, kas kohtuniku juuresolekul võib ka välgus taotleda viiki seisu kolmekordse kordumise tõttu või 50 käigu reegli alusel. Vastus oli ootusepärane ja umbes selline, nagu ma asja ühele RC liikmele Kalevi Kerese-turniiri ajal seletasin.
Teoreetiliselt on see asi täiesti võimalik ja reeglitele vastav, praktikas aga kindlasti kohtunikule raske ülesanne. Lihtsa kolmekordse kordumise kontrollimisega tuleme ehk toime, 50 käigu reegliga on aga märksa raskem. Ei tarvitse ju laual olla K+V+O - K+V, vaidtublisti rohkem malendeid. Pärast iga löömist või etturikäiku tuleb ju lugemisega jälle algusest peale hakata. Pealegi ei saa kohtunikku sundida, et ta hakkaks käikude lugemiseks jälgima vaid üht partiid.

Ühes Brasiilia välkpartiis kuulutas valge vastase kuningale mati, kuigi seda tegelikult polnud. Must nägi, et matti pole, seiskas kella ja nõudis kohtunikult endale 2 minutit lisaaega, et nii partiid võita. Toimis ta õigesti?
Muidugi oli tal õigus kelli seisma panna ja kohtunikku kutsuda. Aga see, kas ja kuidas mängijat vastase häirimise eest karistada, on juba kohtuniku asi. Artikkel 13.4 annab kohtunikule karistamisõiguse, kuid vastane ei saa nõuda, missugust karistust ta just rakendama peab.

Mida uut võiksime Chesscafe viimases veerus veel tähele panna? Ega seda kuigi palju ole.
Jällegi avastab üks iirlane, et keeld käike ennakult kirjutada on vastuolus nõudega, mis käsib seda seisu kolmekordse kordumise puhul siiski teha.
See asi on ju praeguse koodeksiga juba ära lahendatud. 8.1 ... On keelatud käike ennakult üles kirjutada, kui mängija ei taotle viiki artiklite 9.2 või 9.3 alusel. Geurt kordab soovitust (vt. ka minu 20.III Ikka seisukordustest ) toimida järgmiselt: 1) seiska kellad, 2) kutsu kohtunik ja 3) kirjuta käik. Pärast kellade seiskamist peaks mängija oma vastast informeerima, et kavatseb viiki taotleda.

Meeskonnavõistlustel Śveitsis olid mängijatel jäänud veel viimased sekundid. Valge tegi käigu ja lõi ühtlasi mitu nuppu pikali. Must oli jahmunud, ei jõudnud välkkiirelt reageerida ja ületas aja. Valge taotles võidu ja saigi selle. Oli nii õige? Kuidas oleks mängija pidanud toimima ja kas kohtunik oleks võinud sekkuda ka omaalgatuslikult?
Retsepti toimimiseks annab 7.3 Kui mängija ajab käiku tehes ühe või mitu malendit ümber, peab ta õige seisu taastama oma aja arvel. Kui vaja, seiskab mängija või tema vastasmängija kella ja palub abi kohtunikult.
Kas kohtunik peaks omal algatusel sekkuma või mitte, selles suhtes pole ühtset seisukohta.
13.1 ütleb: Kohtunik jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks. Siit leiab Geurt, et kohtunik peab kaitsma mängijaid, selleks ka oma initsiatiivi ilmutades.
Lembit

Veidi kiirmalest

Kiirmales võib reeglite sõnastus uues väljaandes mõnevõrra muutuda. Praegu loetakse siia kuuluvaks partiid, kus mõtlemisajaks on 15-60 minutit, edaspidi tõenäoliselt 15-59 minutit. See tähendab, et ühetunnised partiid loetaks edaspidi tavapartiideks. Ettepanek tundub olevat põhjendatud (tean, et ka Malekohtunik mõtleb nii). Välkmalesse ju 15-minutiline partii ei kuulu. Eesti Maleliit on ju seninigi tunnise mõtlemisaja puhul rakendanud tavamale reegleid (kasvõi partii üleskirjutamise kohustus). Prantslased suhtuvad reeglitesse suurema aukartusega ja seepärast on seal partii mõtlemisajaks enamasti 61 minutit, et saaks mängida tavamalet.

Kohtunikke on kiirturniiridel enamasti vähe. Aga kui neid siiski on piisavalt. Stewart Reuben teeb ettepaneku kirjutada artikli B4 ette: Kui järelevalve mängu üle on küllaldane (üks kohtunik igale partiile), rakendatakse tavalisi reegleid. (Edaspidi näiteks Eesti Ekspressi meistrivõistluste järelmatśil). Kui järelevalve pole küllaldane, rakenduvad järgmised reeglid.
Ja siis järgnevad kirimale reeglid.

Artikkel B6 (käsitleb määrustevastaseid käike) tuleks hispaanlaste arvates selgemaks kirjutada. Mida tähendab näiteks, et kohtunik sekkub võimaluse korral, kui mõlemad kuningad on tules või kui etturi muundumine pole lõpetatud? Kas peab ta siis partii lugema kaotatuks mõlemale poolele või ainult sellele, kes tegi viimase käigu, mis tekitas määrustevastase seisu (nii oleks aga ilmselt ebaaus) või püüdma tagasi minna, kuni jõutakse määrustepärase seisuni (mida küll partiiprotokollita on raske teha), siis aga lugema partii kaotatuks sellele, kes tegi esimese määrustevastase käigu?

Artiklis B7 peab Geurt vajalikuks täpsustada: Kohtunik peab hoiduma noolekese langemisest märku andmast isegi pärast mõlema noolekese langemist.
Artikkel B8 võib hakata edaspidi olema selline: Võidu taotlemiseks vastasmängija ajaületuse tõttu peab mängija seiskama kellad ja pöörduma kohtuniku poole. ... Kui pärast sellist taotlust märgatakse, et mõlemad noolekesed on langenud, loeb kohtunik partii viigiks.
Chesscafesse Itaaliast tulnud kirjas leitakse, et nendesse artiklitesse paranduste tegemisel võidakse neid kuritarvitada. Kaks naljahammast võivad näiteks kokku leppida, et noolekeste langemisest välja ei tehta, ja jätkata mängu kasvõi lõpmatuseni.
Geurt seletab, et siin pole midagi uut. Ka seni ei tohtinud kohtunik sekkuda, nii et tegemist on vaid täpsustusega. Vaevalt selliseid reegli kuritarvitajaid ongi, aga vajaduse korral võib ju appi võtta üldtuntud artikli 12.1 Mängijad ei või ette võtta tegevusi, mis kahjustavad malemängu mainet, aga võib-olla peaks siis artikli B7 lõppu veel lisama: tingimusel, et see ei kahjusta turniiri ajakava.
Kui B8 läheb läbi uues redaktsioonis, kaob vajadus artikli B9 järele, mis samuti kõneleb viigist kahe noolekese langemisel.
Ilmselt tuleks koodeksis ka selgelt ära öelda, kas kohtunik peab sekkuma, kui ta näeb laual matti või patti.
Lembit

Ikka tegemisest ja sooritamisest

On asju, mille juurde Geurt (ja sellepärast ka meie) on pidanud oma veergudes ikka ja jälle tagasi tulema. Juba detsembris oli juttu ühest sakslaste välkpartiist, kus mustad panid mati ja alles siis valged märkasid, et mustade aeg oli selleks ajaks juba otsa saanud (vt. minu 20.XII Juhtumeid praktikast). Kuigi võitu taotlesid mõlemad, jäi õigus mustadele, sest kiir- ja välkmales lõpeb mõtlemisaeg alles siis, kui üks osapooltest sellest teada annab. Kuivõrd matiga partii lõppes, siis pärast seda avaldust ajaületuse kohta enam esitada ei saa.
Märtsiveerus pidi Geurt seda asja uuesti seletama ühele ameeriklasele (minu 21.III Geurti märtsiveerust). See leidis, et matt oli määrustevastane, kuna käidi enne vastase kellavajutust. Nii taandus asi sellele, kas võib käia enne, kui vastane on oma kella seisanud ja teise poole oma käivitanud. Aga juba koodeksi art. 1.1 ütleb, et mängija on käigul, kui tema vastasmängija käik on tehtud (mitte sooritatud). Geurt viitab siinjuures küll artiklile 6.8a (käiku ei loeta sooritatuks, kuni ta pole kella seisanud, välja arvatud siis, kui tehtud käik lõpetab partii).

Nüüd on Geurtile tekkinud oponent Ukrainast, kes väidab, et sellel maal seda seisukohta üldiselt ei aktsepteerita (!). Selle üle olevat peetud isegi internetidiskussioon. Koodeksi viimases ukrainakeelses tõlkes polevat vahet käigu tegemisel ja sooritamisel. Kuidas saab küll nii tõlkida, kui originaalis on ometi erinevalt make ja complete. Sama viga näib olevat ka vene keelde tõlkijatel. Kuigi jah, oli aeg, kui ka FIDE-l endal olid asjad sassis. Viidatud artiklitest 1.1 ja 6.8a loetakse aga seal välja, et mängijal on õigus käia vaid siis, kui vastane on teinud käigu, seisanud oma kella ja käivitanud teise poole oma.
Küsija väidab, et üks endine nõukogude kohtunik olevat talle öelnud, et vanad FIDE reeglid keelasid selgelt käimise enne, kui vastane polnud kella seisanud. Tema ise polevat küll suutnud selliseid reegleid leida. Tollele mehele ütleksin, et nii see tõepoolest oli. Kui ta võtaks kätte kasvõi meie 1997.a. ilmunud Male reeglid , siis leiaks ta artiklist 1.1 Mängija on käigul, kui tema vastasmängija käik on sooritatud. Aastal 2001 see aga muutus. Õieti ei saakski ju koodeksi avaartiklis käigu sooritamisest kõnelda. See seostub malekellaga ja selleni jõutakse alles võistlusmäärustes ehk artiklis 6.

Geurt rõhutab taas: arvamus, et mängija võib käia alles pärast oma käigu sooritamist, on artikli 6.8 ilmne väärtõlgendus. Artiklis öeldakse, et mängijal peab alati olema võimalus oma kella seisata. Sel fraasil on aga mõte vaid siis, kui mängija teeb oma käigu enne vastase kellavajutust. Isegi siis, kui mängija enam käigul ei ole, võib ta selles olukorras kella vajutada.
Kui mängija võiks käia ainult pärast vastase kellavajutust, tooks see eriti kiir- ja välkmales kaasa tohutult vaidlusi. Aga sel juhul pole reeglites erinevust tava-, kiir- ja välkmale vahel.
Vaatasin ettepanekuid, mis on tehtud koodeksi parandamiseks. Ei leidnud neist ühtegi, mis oleks puudutanud artikleid 1.1 või 6.8. Nii et lähemal ajal pole vaadeldud küsimuses mingit muudatust oodata.
Lembit

Millal taotleda?

Oma äsjase maiveeru pealkirjastab Geurt Gijssen "Malekoodeksi revideerimine". Seni esitatud ettepanekud on RC liikmetele ja teistele asjahuvilistele välja jagatud, eelarutlus käib ja novembris tuleb järjekordne redaktsioon vastu võtta. Koodeksit on tehtud aastakümneid, aga ikka ta valmis ei saa ega muutu kunagi ideaalseks, kuigi tuleb arvestada ka sellega, et kogu aja muutuvad mängutingimusedki.

Nii juhib üks Serbia maletaja selles voorus tähelepanu asjaolule, et koodeks pole täpselt määratlenud, millal millegi kohta veel taotlust esitada võib. Iga kohtunik on toiminud oma enesetunde ja parima arusaamise järgi.
Näiteks jõutakse ühes partiis patini, mida aga ei märgata. Nii lõpeb partii hoopis ühe mängija võiduga. Aga mis saab, kui järgmisel päeval patt ikkagi avastatakse? Aga võib-olla selgub see alles pärast turniiri lõppu. Artikli 5.2a järgi pidi partii olema lõppenud viigiga. Geurti väitel kavatsetakse lisada koodeksisse, et matt ja patt lõpetavad partii, kui neid märgatakse (avaldatud muudatuste projektis ma seda küll tähele ei pannud). Mingist märkamise tähtajast aga pole ikka juttu. Nii et Geurti lootus sellele, et Dresdenis on palju tarku koos, võib ka liiga optimistlikuks osutuda. Pärast turniiri avastamisest pole vist küll midagi kasu, aga kuidas jääb järgmise päevaga?

Või siis esitab mängija täiesti korrektse viigi fikseerimise taotluse koodeksi artiklite 9.2 (seisu kolmekordne kordumine) või 9.3 (50 käigu reegel) alusel. Kohtunik aga kontrollimisel eksib ja laseb partiil jätkuda. Mängija võib keelduda partiid jätkamast ja kohtuniku otsuse vaidlustada ning siis peaks asi jõudma apellatsioonikomiteesse (mida meil on aga haruharvadel turniiridel). Kas aga mängija söandab riskida, sest on võimalik, et ta ka AC-s õigust ei saa? Geurti isiklik arvamus on, et kui mängija on oma taotluse õigsuses absoluutselt kindel, siis peaks ta partiid jätkama. Aga kui ta partiid jätkab ja siis kaotab, on tal siis veel protestiõigust?

Või taotleb mängija viiki artikli 10.2 alusel (vastasmängija ei tee kiires lõppmängus jõupingutusi partii võitmiseks normaalsete vahenditega või pole seda seisu normaalsete vahenditega üldse võimalik võita). Kohtunik lükkab otsuse langetamise edasi. Kas võib siis vastasmängija selles partiis hiljem viiki taotleda, näiteks käik enne võimalikku matti? Praktikas on viigitaotlus tähendanud ühtlasi viigipakkumist. Viigipakkumisele tuleb reageerida samal käigul, ilmselt kehtib see siis ka viigitaotlusest tuleneva viigipakkumise vastuvõtmise kohta.
Küll väidab Geurt samas veerus, et on vaimustatud suurmeister John Nunni ideest, et kui mängija teisele viiki pakub, võiks lubada seda vastu võtta teatud arvu käikude - näiteks viie käigu jooksul.

Või siis küsimus helisevast mobiilist. Kohtunikku parajasti kohal pole. Millal peaks vastasmängija tõstatama helisemisprobleemi - kas kohe siis, kui ta helisemist kuulis, või ka hiljem partii ajal? Geurt siin oma kommentaaridest esialgu hoidub.
Usun, et meil kõigil on teatud juhtude kohta oma seisukoht ja teame, kuidas neil juhtudel toimiksime. Aga kas see on ilmtingimata õige lähenemine? Kui koodeks meile ette ütleks, oleks asi märksa lihtsam ja kohtunikud toimiksid ühtviisi.
Lembit

Jälle kaks küsimust

Järjekordne FIDE Newsletter toob kohtunike teadmiste kontrollimiseks jällegi kaks küsimust. Esmapilgul tunduvad need küll ehk liiga lihtsad olevat.

1. Musta oda kontrollib väljalt h7 ka välja b1. Ometi teeb valge pika vangerduse. Must seiskab kella, kutsub kohtuniku ja taotleb määrustevastase käigu fikseerimist, kuna vangerdusel liikus vanker üle rünnatud välja. Kuivõrd vangerdus loetakse kuningakäiguks, siis peaks valge vangerduse asemel tegema mistahes määrustepärase kuningakäigu peale 0-0-0. Mida aga otsustab kohtunik?

Arvatavasti laseb partiil lihtsalt jätkuda ja selgitab reegleid. Koodeksi artikkel 3.8ii2 ütleb:
Ajutiselt ei saa vangerdada:
a) kui välja, millel kuningas asub, või välja, mille ta peab ületama, või välja, millele ta peab asuma, ründab üks või mitu vastasmängija malendit;
b) kui kuninga ja vankri vahel, millega kavatsetakse vangerdada, asub üks või mitu malendit.
Seega puudutab alapunkt a ainult kuningat. Vangerdusel võib vanker mitte ainult rünnatud välja ületada, vaid ka ise rünnaku all olla. Loomulikult ei tohi ta veel käinud olla. Ka Lasnamäe lasteturniiril näis mõnel väiksemal poisil veel vangerdusega tegemist olevat.

2. Must püüab käia h8 asuva vankriga. Seejuures tõukab ta küünarnukiga maha b7 olnud oda. Võtab siis selle maast, paneb b7 tagasi ja käib Vh8-h1+, võites niimoodi valge vankri a1. Valge seiskab nüüd kella, kutsub kohtuniku ning ütleb, et kuna must puudutas oda, peab ta ka sellega käima. Mida otsustab kohtunik siin?

Ilmselt ei muuda ta ka siin kuidagiviisi partii käiku. Koodeksi artikkel 4.3 ütleb ju:
Välja arvatud artiklis 4.2 mainitud juhtum /kohendamine/, kui käigul olev mängija meelega puudutab malelaual:
a) üht või mitut oma malendit, siis peab ta käima esimese puudutatud malendiga, millega saab käia ...
Must ei puudutanud oma oda käimiskavatsusega, liiatigi oli tema esimene puudutatud malend vanker. Nii et sellega tulebki tal käia.
Lembit

Juhendid olgu selged

Poole aasta pärast peaks malekoodeksi uus tekst olema ametlikult kinnitatud, et veidi rohkem kui aasta pärast jõustuda. Suur osa muutmisettepanekutest on pigem formaalset kui sisulist laadi, kuigi on neidki, millel olulisem tähtsus. Esitajad on erinevad ja ühte dokumenti neid veel koondatud pole, nii et ka mina pole veel lähema analüüsini jõudnud. Vaatleme neid ehk edaspidi.

Nädalavahetus läks muidu küll täiesti malele. Reedel oli Nõmme eakate välkturniir, õhtul aga püüdsin veidi mälestusi heietada Keskraamatukogus tegutsevas mõtteklubis Sibul. Laupäev ja pühapäev kulusid kohtunikuabilisena Lasnamäe noorte kiirturniiril.
Mõlemad turniirid näisid õnnestuvat ja midagi ootamatut ei juhtunud. Iga võistlus algab juhendist. Ühel neist oli see üsna lakooniline, teine märksa keerukam, võib-olla isegi liiga. Juhendi koostamisel polnud teada, kui palju lapsi tuleb ja kuidas need sooti ja vanusegrupiti jaotuvad. Seetõttu tuli turniiri struktuuri võistluse käigus muuta ja see omakorda tekitas probleeme autasustamisel.

Loomulikult olgu juhend võimalikult selge ja üheselt mõistetav. Mida peab aga kohtunik tegema, kui juhend ütleb, et kohtade jagamisel kasutatakse koefitsientide süsteemi (primaarne näitaja oli küll võitude arv)? Aga millist? Antud juhul teatasin mängijatele, et kasutusele läheb voorujärgsete punktide summa, kusjuures paaritu osavõtjate arvu tõttu sai eelise see, kes kõik punktid mänguga kätte saanud. Süsteemi kindlaksmääramine aga ei peaks kohtuniku pädevuses olema.
Teise turniiri juhend kõneles väikesest Buchholzist. Ikka ka nagu veidi reegleid lugenud, aga seda terminit polnud kohanud. Küllap jäetakse siis mingid tulemused arvesse võtmata, aga millised? Turniirimäärustes on mediaan-Buchholz ja kärbitud Buchholz, kumbki kahes variandis, kabetajate terminid on Solkoff, Harkness ja Brasiilia variant, aga ükski pole otsitu. Õnneks seda vaja ei läinud, aga ehk piirduks siiski mõne turniirimäärustes oleva terminiga.

Kindlasti on turniiril, kus kõik mängijad on 13-aastased või veel palju nooremad, rohkem tegemist kui eakate omal. Oluline on, kuivõrd õnnestub vältida mängijate segamist teiste mängijate ja lapsevanemate poolt, kes ikkagi ju oma võsukeste mängu nägema peavad. Ehk said lapsed turniiri lõpuks veidi rohkem aru, et partiid mängivad ikkagi ainult kaks, eriti kui tegemist on kiirmalega, kus kohtunikki ei tohi meelevaldselt oma nina vahele toppida.
Viimastel laudadel oli mänguoskus veel üsna napp. Üks tüdruk ütleb teisele "matt!" ja siis kutsutakse kohtunik laua juurde, et kas on ikka tegemist matiga. Oli tervelt kolm võimalust, kuidas tuld pareerida, aga ka kohtuniku ütlus, et matti ei ole (oli see juba etteütlemine?), ei aidanud tüdrukuid edasi. Ilmselt, oleks pidanud tules oleva kuninga omanikult küsima, kas ta alistub ja eitava vastuse puhul laskma tal mõelda ajaületuseni. Ise toimisin küll teisiti, aga ma ei saa toimimisviisi siin reklaamima hakata.

Nii palju kui võimalik, peaks kohtunik selgitama lastele ja miks mitte ka nende vanematele
reegleid, kuigi tegemist niigi piisab. Juba tulemuste korjamine nõuab aega ja vaeva.
Probleemiks oli malendite puudutamine, aga veel rohkem määrustevastased käigud. Juhend nägi ette, et kahe esimese määrustevastasusega kaasneb vaid hoiatus, minuteid vastasele ei lisata, kolmas kord on kaotus. Ilmselt on see variant ebaõnnestunud ja vaid ergutaks määrustevastaste käikude tegemist. Koodeksis on teatavasti 2 x 2 minutit ja siis kaotus. Selgus, et polnud siiski venekeelsesse juhendisse tähelepanelikult süvenenud. See olevat olnud mingi erireegel vaid turniiri ühe osa jaoks (mida tegelikult ei toimunudki). Nii et jäi nagu olen taolistel turniiridel tavaliselt rakendanud: üks hoiatus ja siis kaotus.
Ajuti näis ka käikudega probleeme olevat. Näiteks tõsteti pika vangerduse puhul must kuningas b8 ja valge ei reageerinud kuidagi. Ei reageerinud ka kohtunik, kuigi selgitas hiljem, kuidas vangerdama peaks.
Millegipärast nõudsid mängijad paljudes partiides, et vastane iga kord pärast käigu tegemist ka kella vajutaks. Vist ei loetud pärast vastase käiku end veel käigul olevaks.

Ja paar ajaületuse juhtu. Üks poiss konstrueerib hoolikalt matti, aga on ühe vastase etturi veel lauale jätnud. Siis langeb tema kellal nooleke ja peaaegu samaaegselt paneb ta ka mati. Vastane ei jõudnud vist veel ajaületust märgata, vähemalt ei öelnud ta midagi. Niisiis saab matistaja võidu. Seletan, et tavapatiis oleksid asjad olnud teistmoodi. Seal oleks kohtunik pidanud fikseerima ajaületuse.
Teises partiis püüab üks poiss pikka aega püüda vankriga ratsut ja siis saab tema aeg otsa. Pole midagi parata, ajaületajale tuleb kaotus panna. Konstrueerime ühiselt lauale seisu, kus ratsu saab matti panna. Seletan, et kui poleks seda õnnetut vankrit, lõpeks partii viigiga. Tundus, et see oli neile uudiseks.
Lembit