Millal taotleda?

Oma äsjase maiveeru pealkirjastab Geurt Gijssen "Malekoodeksi revideerimine". Seni esitatud ettepanekud on RC liikmetele ja teistele asjahuvilistele välja jagatud, eelarutlus käib ja novembris tuleb järjekordne redaktsioon vastu võtta. Koodeksit on tehtud aastakümneid, aga ikka ta valmis ei saa ega muutu kunagi ideaalseks, kuigi tuleb arvestada ka sellega, et kogu aja muutuvad mängutingimusedki.

Nii juhib üks Serbia maletaja selles voorus tähelepanu asjaolule, et koodeks pole täpselt määratlenud, millal millegi kohta veel taotlust esitada võib. Iga kohtunik on toiminud oma enesetunde ja parima arusaamise järgi.
Näiteks jõutakse ühes partiis patini, mida aga ei märgata. Nii lõpeb partii hoopis ühe mängija võiduga. Aga mis saab, kui järgmisel päeval patt ikkagi avastatakse? Aga võib-olla selgub see alles pärast turniiri lõppu. Artikli 5.2a järgi pidi partii olema lõppenud viigiga. Geurti väitel kavatsetakse lisada koodeksisse, et matt ja patt lõpetavad partii, kui neid märgatakse (avaldatud muudatuste projektis ma seda küll tähele ei pannud). Mingist märkamise tähtajast aga pole ikka juttu. Nii et Geurti lootus sellele, et Dresdenis on palju tarku koos, võib ka liiga optimistlikuks osutuda. Pärast turniiri avastamisest pole vist küll midagi kasu, aga kuidas jääb järgmise päevaga?

Või siis esitab mängija täiesti korrektse viigi fikseerimise taotluse koodeksi artiklite 9.2 (seisu kolmekordne kordumine) või 9.3 (50 käigu reegel) alusel. Kohtunik aga kontrollimisel eksib ja laseb partiil jätkuda. Mängija võib keelduda partiid jätkamast ja kohtuniku otsuse vaidlustada ning siis peaks asi jõudma apellatsioonikomiteesse (mida meil on aga haruharvadel turniiridel). Kas aga mängija söandab riskida, sest on võimalik, et ta ka AC-s õigust ei saa? Geurti isiklik arvamus on, et kui mängija on oma taotluse õigsuses absoluutselt kindel, siis peaks ta partiid jätkama. Aga kui ta partiid jätkab ja siis kaotab, on tal siis veel protestiõigust?

Või taotleb mängija viiki artikli 10.2 alusel (vastasmängija ei tee kiires lõppmängus jõupingutusi partii võitmiseks normaalsete vahenditega või pole seda seisu normaalsete vahenditega üldse võimalik võita). Kohtunik lükkab otsuse langetamise edasi. Kas võib siis vastasmängija selles partiis hiljem viiki taotleda, näiteks käik enne võimalikku matti? Praktikas on viigitaotlus tähendanud ühtlasi viigipakkumist. Viigipakkumisele tuleb reageerida samal käigul, ilmselt kehtib see siis ka viigitaotlusest tuleneva viigipakkumise vastuvõtmise kohta.
Küll väidab Geurt samas veerus, et on vaimustatud suurmeister John Nunni ideest, et kui mängija teisele viiki pakub, võiks lubada seda vastu võtta teatud arvu käikude - näiteks viie käigu jooksul.

Või siis küsimus helisevast mobiilist. Kohtunikku parajasti kohal pole. Millal peaks vastasmängija tõstatama helisemisprobleemi - kas kohe siis, kui ta helisemist kuulis, või ka hiljem partii ajal? Geurt siin oma kommentaaridest esialgu hoidub.
Usun, et meil kõigil on teatud juhtude kohta oma seisukoht ja teame, kuidas neil juhtudel toimiksime. Aga kas see on ilmtingimata õige lähenemine? Kui koodeks meile ette ütleks, oleks asi märksa lihtsam ja kohtunikud toimiksid ühtviisi.
Lembit