Vastuolu polnud

Saksa Maleliidu leheküljel vaieldi sel nädalal, kas malekoodeksi kaks artiklit on omavahel vastuolus või mitte. Artiklid aga on sellised:
4.7: Mängija kaotab õiguse esitada pretensioone selle koodeksi artikli 4 rikkumise kohta vastasmängija poolt, kui ta on juba ise mingit malendit meelega puudutanud.
7.4a: Kui partii ajal leitakse, et on tehtud määrustevastane käik, kaasa arvatud etturi muundamine või vastasmängija kuninga löömine, tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne vea tekkimist. ...

Esimesena tsiteeritu järgi pole juba siis midagi teha, kui oled ise mingit malendit puudutanud, teise järgi on aga aega päris partii lõpuni. Tegelikult ajas vaidluse algataja kaks erinevat asja omavahel segamini. Artikkel 7 kõneleb laual tehtud määrustevastastest käikudest (kasvõi Rc4-e6). Neid võib partii lõpuni korrigeerida mitte ainult kohtunik omal algatusel, vaid vastava taotluse võib esitada ka emb-kumb mängija.
Artiklis 4 pole määrustevastaste käikudega midagi tegemist. 4.6 rõhutabki, et tegemist on määrustepäraste käikudega. Lähemalt on artiklis juttu malendite puudutamisest, kus üldreegliks on teatavasti "puudutatud - käidud". Kui aga mängija puudutab üht malendit ja käib teisega ning ka vastane ise on juba mingit malendit puudutanud, pole midagi teha. Nii et koodeksi läheneva ümbertegemise käigus pole nende artiklitega tarvis midagi ette võtta.

Küll aga tõstatusid arutluse käigus mõned praktilised küsimused.
Kui ma 9 aastat tagasi viimast korda FIDE reeglite komitee töös osalesin, oli meil üheks kõneaineks see, kas kohtunik peaks nõudma puudutatud malendiga käiku, kui ta ise puudutamist näeb ja teist mängijat parajasti laua taga pole. Päris ühesele arvamusele me tookord välja ei jõudnud ja ka hiljem pole ma RC ametlikku seisukohavõttu tähele pannud. Arvan, et ikka peaks. Ütleb ju artikkel 13.1: Kohtunik jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks.

Aga võtame olukorra, kus laua taga on mõlemad mängijad ja juhtumisi sealsamas ka kohtunik. Valged käivad puudutatud malendi asemel mingi teisega, aga mustad ei tee väljagi. Olgu siis põhjuseks see, et uus käik on tema arvates vilets või on tal nii palju tegemist oma käikudega, et ta toimunut tähele ei pane. Küllap peaks ka siin kohtunik ütlema, et puudutatud malendiga tuleb käia. Käia või mitte - see ei saa sõltuda sellest, kas see vastasele meeldib või mitte. Nii et sekkugem siis, kui me puudutamist ise näeme.

Aga mis siis, kui vastasmängija (antud juhul must) ka laual oma käigu ära teeb? Kas peaksime laskma siis mõlemal viimase käigu tagasi võtma ja panema valged käima puudutatud malendiga? Mustade taotlusõigus on kadunud. Ei usu, et sellega oleks kadunud ka kohtuniku õigus sekkuda partiisse puudutatud malendiga käigu nõudmiseks. Küllap kulub kohtunikul mingi aeg reageerimiseks, nii et ta ei jõua enne vastukäiku partiid peatada. Kohtunik otsustab, mida ta teeb.
Arvan siiski, et kui tegemist oli määrustepäraste käikudega, pole kohtunikul enam vaja sekkuda. Partii on juba edasi liikunud ja mõlemad pooled on laual toimunut aktsepteerinud. Mõned arutluses osalenud leidsid, et viimased käigud tuleks tagasi võtta isegi sel juhul, kui must andis oma käiguga mati. Ise loeksin küll partii matiga lõppenuks. Malendite puudutamist käsitleva artikli 4.3 peamine mõte on vastasmängija kaitsmises segamise eest. Kui ta kaitset ei vaja, võib ta sellest loobuda. Ja kui ta vastase kuningale mati paneb, pole tal koodeksiga pakutavat kaitset kindlasti vaja.

Arutlusel esitati võimalikuna ka selline olukord: mustad on juba oma malendit puudutanud ja seetõttu kaotanud õiguse taotleda käiku puudutatud malendiga. Nad kutsuvad aga kohtuniku, seletavad olukorda ja paluvad sellel tegutseda. Mida peaks tegema kohtunik? Mitte midagi. Artikkel 4.7 oleks mõttetu, kui seda kohtuniku kutsumise teel muuta saaks. See artikkel peab kaitsma kohtunikku õigustamata taotluste eest ja katsete eest mängida ümber partiisid, mille tulemus taotluse esindajale ei meeldi. Niisiis peab mäng lihtsalt jätkuma.
Samal teemal võiks vaadata ka 6.XI Puudutatud - käidud.
Lembit