Klubide finaal

Viimastel päevadel võistlesid Malemajas jälle klubid. Kuivõrd individuaalselt on viimastel aastatel toimunud Eesti meistrivõistluste asemel Eesti Ekspressi meistrivõistlused, siis on minu arvates klubide meistrivõistlused aasta tähtsaimaks turniiriks. Eelvõistlustest oli juttu juba minu 25.III Kaks päeva klubidega. Nüüd siis finaal. See oligi EE turniirist kindlasti tugevam. Suurmeistritelgi ei paistnud seal kerge olevat. Mullune võitja oli millegipärast kohal vaid noortega, ka mõned ülejäänutest polnud kohal maksimaalkoosseisudega.
Kui oled finaali jõudnud, siis pead ka tagama, et igas voorus oleks 5 meest laua taha panna. Kaks võistkonda ei suutnud sellega kuidagi toime tulla. Ning kui keskmised lauad puuduvad või toovad minimaalselt punkte, pole kasu sellestki, et võistkonnas on mõlemad Eesti meistrid. Ehk oleks viisakam, kui kaptenid juba vooru algul vastasvõistkonnale ütleksid, et keegi selles voorus kohale ei tule, sest seda mängijat pole hetkel Tallinnas või ehk mitte Eestiski. Milleks muidu oodata lasta? Viimases voorus jõudsid ühes matśis kõik partiid lõppeda ja käima jäid kellad vaid nendel laudadel, kus üht mängijat polnud. Aga ehk oli finalistide arv ehk liiga suur?

Partiijuhtumeid, mis annaksid siinkohal võimaluse tegelda reeglite tõlgendusega, vist polnudki. Oma eelvõistluste kommentaaris märkisin juba, kui oluline on kohtuniku tähelepanelikkus ja hoolikus. See võistlus kinnitas seda uuesti. DGT XL kellad on kindlasti head. Aga ka nendega võib tõrkeid ette tulla. Paljude osalejatega turniiridel on loomulik, et kohtunik ei vajuta kõigil laudadel kelli käima, vaid laseb seda teha mängijail endil. Kui ma siis ringi ümber saali teen, siis pööran tähelepanu eelkõige neile laudadele, kus üks või mõlemad mängijad puudu. Seekord aga selgus ühel laual, et kell ei käivitunud, kuigi mõlemad olid juba mitu käiku teinud. Nii et ei või ühtki kella tähelepanuta jätta.
Erineval eelturniirist oli finaali ajakontroll keeruline. Poolteist tundi partiile ja pärast 40 käiku veel veerand tundi preemiaks ning kogu aeg iga käiguga 30 sekundit juurde. Ühes partiis aga juhtus, et 15 täiendavat minutit jäigi lisandumata. Päris selgeks põhjust ei saanudki, küllap oli keegi vahepeal omapead kelli ümber seadnud.
Ja veel ühes partiis ootasid valged pikisilmi 41. käigul aja juurdetulekut, endal poolteist minutit jäänud. Must oli oma ajalisa juba kätte saanud. Kui valge käigu tegi, lisandus temagi aeg. Asi oli lihtsalt selles, et valge oli teinud oma 1. käigu ja alles seejärel musta kella käigustanud. Nii et ettevaatust, eriti lisanduvate minutitega kontrollide puhul! Pange ikka algul valge kell käima.

Endiselt ei saa läbi mobiilihelinate ja sellest tulenevate kaotusteta. Esimene neist juhtus mängusaalis ja oli kõigile kuulda. Teise üle võis veidi vaielda. Telefon oli signaali andnud malemaja trepil olles ja mängija vastas kõnele. Art. 12.2b: Kui mängija mobiiltelefon heliseb mänguajal mängu ajal , kaotab see mängija partii. Mängija väitis, et tema polevat mängualal olnud. Jäi siis üle koodeks välja võtta (kohtunikud, hoidke ikka koodeks käepärast!) ja lugeda art. 12.5: Mängijail ei ole lubatud kohtuniku loata mängualalt lahkuda. Mänguala määratlusse mahuvad mängukoht, puhkeruumid, paik kehakinnituseks ja suitsetamiseks ning teised kohtuniku poolt määratud ruumid. Nii et küll see mänguala oli, aga kui poleks olnud, oleks asi minu arvates olnud veel halvem.
Mängualalt lahkumine jäi küll ikkagi probleemiks. Ilusa ilmaga tekkis laudadele jälle mõni joogipudel juurde ja muidugi kuri kahtlus, et mängijad on ise käinud seda naabruses olevast poest toomas. Kohtunikul on aga seda peaaegu võimatu kontrollida. Ja kui majas kusagil suitsetada ei tohi, kas siis peaks majaesine tänav olema suitsetamispaigaks artikli 12.5 mõttes? Seda ei tahaks küll kuidagi mänguala sisse lugeda. Õnneks see sedapuhku endaga probleeme kaasa ei toonud.

Hea, et partiide analüüsi turniirisaalis õnnestus vältida ja ka mängijate omavahelised kõnelused minimaalsena hoida. Üldine õhkkond oli sõbralik ja turniir näis olevat õnnestunud. Aitäh Marekile ja Aarele ning eelkõige muidugi mängijaile endile.
Hea, et kõik kohad selgusid matśipunktide põhjal. Esikoha jagamisel oleks pidanud pärast kahte pingutavat vooru veel hoopis teistsuguse ajareźiimiga kiirmalet mängima, mis poleks malemaja lahtiolekuaega kuidagi ära mahtunud. Ehk võiks kiirmalele üle minna alles siis, kui mitte ainult matśipunktid, vaid ka partiipunktid tasa oleksid?

Oleksin võinud selle turniiriga märkida 60 aasta möödumist oma kohtunikutöö algusest. 1948. aasta kevadel oli male populaarne. Haagis ja Moskvas käis MM-turniir, mis just mai keskel lõpule jõudis. Õppisin minagi siis Kerese Malekoolist käigud selgeks ja seal toodud Malemängu määrused ka. Kui kool läbi, hakkasin oma esimest turniiri korraldama. Veikemaidu talu esivõistlused, 5 mängijat, 2 ringi, kirjutasin kõigi partiid pikas notatsioonis üles. Pärast seda on üsna mitusada turniiri veel olnud.
Lembit