Ikka seisukordustest

Kui oleksin oma eilset teksti kirjutades teadnud, et Geurt Gijsseni uus Chesscafe veerg, millel iseloomulik pealkiri "Kas kohtunikul on alati õigus?" tegeleb sedavõrd palju seisu kolmekordse kordumisega, oleksin need asjad kahtlemata ühendanud.
Muuseas tegin juttu sellest, kuivõrd liberaalne võib kohtunik kordumist kontrollides olla ja kuivõrd täpselt peab mängija ettenähtud korrast kinni pidama. Reeglid on täitmiseks, aga ilmselt liigset tähenärimist ka vaja pole.

Ühes võistkondlike Euroopa meistrivõistluste partiis olevat mängija seisu kolmekordse kordumise põhjal viiki taotlenud nii: seiskas kõigepealt kella, siis kutsus kohtuniku ja alles seejärel kirjutas oma käigu partiiprotokolli. Vastasmängija leidis, et nii toimida ei tohi ja sel moel viigitaotlust rahuldada ei saa. Olevat vaja kõigepealt kirjutada käik, siis seisata kell ja lõpuks kutsuda kohtunik.
9.2 Partii lõpeb viigiga käigul oleva mängija korrektsel taotlusel, kui sama seis vähemalt kolmandat korda ... : a) on tekkimas, kui ta kõigepealt kirjutab oma käigu oma partiiprotokolli ja teatab kohtunikule oma kavatsusest see käik teha;
9.5 Kui mängija taotleb viiki artiklite 9.2 või 9.3 alusel, seiskab ta otsekohe mõlemad kellad.

Küsimuse Chesscafes tõstatanud norralane loeb siit välja, et kirjutada ja kohtunikku kutsuda tuleks samaaegselt, seejärel aga kell seisata. Tal on ettepanek muuta artikkel 9.2 nii:
a) on tekkimas, kui ta kõigepealt kirjutab oma käigu oma partiiprotokolli, siis seiskab kellad ja lõpuks teatab kohtunikule oma kavatsusest see käik teha. Analoogiline ettepanek on tal ka 50 käigu reeglit puudutava artikli 9.3a kohta. Sel juhul poleks enam vaja artikli 9.5 ülaltoodud esimest lauset.

Edasi jälgin siinkohal Geurti mõttekäiku. Et jõuda partii viigiks tunnistamiseni seisu kolmekordse kordumise tõttu või 50 käigu reegli alusel, on mängijal ilmselt vaja sooritada kolm tegevust: kirjutada kavatsetud käik, seisata kellad ja kutsuda kohtunik. Aga missuguses järjekorras?
Geurti arvates on ohtlik alustada esimesest, sest käiku ei tohi üldiselt enne selle tegemist üles kirjutada, aga samuti ka teisest, sest kellade seiskamist võidakse pidada alistumiseks.
Loogiline järjekord oleks seepärast: 1) kohtuniku kutsumine, 2) kellade seiskamine, 3) käigu kirjutamine.
Kui aga kohtunikku läheduses pole, siis vaevalt nii toimida eriti praktiline on. Siis on eelistatavam: 1) kellade seiskamine, 2) käigu kirjutamine, 3) kohtuniku kutsumine.

Kui kellade seiskamine osutub ülemääraseks tegevuseks, näiteks siis kui mängija muudab meelt ega taotlegi viiki, võib kohtunik rakendada artiklit 6.13d: Kui mängija seiskab kellad kohtunikult abi otsimiseks, otsustab kohtunik, kas mängijal oli küllaldane põhjus kellade seiskamiseks. Kui on ilmne, et mängijal polnud kellade seiskamiseks küllaldast põhjust, karistatakse teda vastavalt artiklile 13.4.
Teiseks võimaluseks on lähtuda artiklist 9.1c:
Viigitaotlust vastavalt artiklile 9.2, 9.3 või 10.2 loetakse viigipakkumiseks.

Viigitaotluse asemel võib mängija vastasele viiki pakkuda, informeerides teda, et järgmine käik vastab artikli 9.2 või 9.3 nõuetele. Kui vastane viigiga ei nõustu, siis võib kutsuda kohtuniku ja esitada taotlus.
Geurt leiab, et antud juhul olid kordumise fikseerimise taotleja vastasmängija vastuväited lapsikud. Nõustun selle hinnanguga täielikult.

Veel on selles Chesscafe veerus juttu 14-aastaste noorte MM-võistluste partiist kanadalase Lloydi ja belglase Nijsi vahel. Käsitlesin seda põhjalikult oma 15.XII tekstis Seis kordub 3 korda, kust huvi korral võib järele vaadata. Saamatu kohtunik fikseeris seal seisu kolmekordse kordumise, kuigi taotleja oli oma käigu laual ära teinud ja seetõttu taotlusõiguse kaotanud. Apellatsioonikomitee rahuldas Kanada poole protesti ja pani poisid hilisel õhtutunnil lauale jäänud seisu jätkama. Vahepeal uusi asjaolusid ilmnenud pole, kuigi poolte väidetes on endiselt erinevusi. Chesscafesse pöördus selles küsimuses keegi sakslane, kes leiab, et mõnel juhul peaks ka kohtuniku vale otsus olema lõplik (aga artikli 10.2 puhul ta seda ju ongi).

Geurt nõustub selle seisukohaga. Liiati on ju põhitõde, et kohtuniku mistahes vääratus seisukorduste fikseerimisel viib partii viigilise tulemuseni. Pealegi pole ju arvutiajastul kuigi mõistlik mitu tundi hiljem jätkata salakäiguta katkenud partiid.
Ometi Geurt laveerib ja püüab otsida mingit keskteed. Kanada mängija olevat pidanud pöörduma mitme astme kohtunike poole ja kulutama palju aega asja selgitamiseks. Analüüsida ta sel ajal partiid muidugi ei saanud. Nii olevat apellatsioonikomitee otsus mõningatele puudustele vaatamata ikkagi mõistlik.
Lembit