Käiku ei kirjutatud

Bundesliiga turniir Saksamaal. Käigul olevad valged seiskavad kella, kutsuvad kohtuniku ja taotlevad viiki seisu kolmekordse kordumise tõttu. Kohtunik hakkab teisel laual seisu kontrollima ja leiab, et tegemist on tõepoolest kordumisega. Küll aga leiab ta, et mängija pole oma järgmist käiku partiiprotokolli kirjutanud. Seepärast võtab ta taotlejalt kolm minutit mõtlemisaega ära, lisab selle vastase omale ja paneb kella uuesti käima. Taotleja kirjutab käigu protokolli, seiskab kella, taotleb taas viiki ja saabki nüüd selle.

Sakslased on vaielnud, kas kohtunik toimis antud juhul õigesti.
Infost ei selgu, kas kordus oli tekkinud juba mustade viimase käiguga või oleks tekkinud alles valgete järgmise käiguga. Esimeses variandis polnud kohtunikul kindlasti õigus. Siis poleks mingit järgmist käiku vaja olnud ja oleks tulnud fikseerida viik.
Käik oleks tulnud kirjutada siis, kui see käik oleks viinud kordusele. See on käikude ennakult kirjutamise erandjuhtum, millest on juttu koodeksi artiklis 8.1. Muidu võiks ju partii jätkumise korral hoopis mingi muu käigu teha.

Kolme minuti lisamisest on juttu artiklis 9.5b. Samas kõneldakse sellestki, kui palju võib teisel poolel mingite kellanäitude juures aega vähendada.
Kui leitakse, et taotlus ei ole õige, lisab kohtunik kolm minutit vastasmängija ülejäänud ajale. Kui taotleja kellal on alles jäänud üle kahe minuti, vähendab kohtunik taotlejal alles jäänud aega lisaks poole võrra, maksimaalselt aga kolm minutit. Kui taotlejal on rohkem kui üks minut, aga vähem kui kaks minutit, jääb talle alles üks minut. Kui taotlejal on vähem kui üks minut, ei korrigeeri kohtunik taotleja kellal näitu. Siis partii jätkub ja teha tuleb kavatsetud käik.
Keerulisevõitu, eks ole? Aga hoidkem koodeks alati käepärast. Formaalselt on kohtunikul nagu teises variandis õigus. Sakslaste seas on siiski tekkinud eriarvamusi. Taotlus oli ju sisuliselt õige, kuigi valesti vormistatud (käiku polnud kirjutatud). Käigu kirjutamata jätmine ja kordumise puudumine pole sama astme eksimused. Ka puudulikult esitatud taotlus on taotlus, millele tuleb kas positiivselt või negatiivselt vastata. Kui taotlus tagasi lükatakse, siis ei loe küll artiklist 9.5b kuidagi välja, et selle võiks samal käigul uuesti esitada. Surmkindel on aga üldine põhimõte: Mistahes taotlust saab esitada vaid käigul olles. Kui käik ära teha, siis taotlusõigus kaob.

Muidugi oli kohtuniku toimimisviis omajagu kummaline: hakata seisu kontrollima ja märgata alles seejärel, et käiku polnud kirjutatud.
Mida oleksin antud juhul ise teinud? Ilmselt oleksin mängijale öelnud, et seisukordusele viiv käik tuleb enne taotluse esitamist üles kirjutada. Saksa Maleliidu ametlik koodeksitõlgendus (vt. minu 22.X tekst) laseb kohtunikul öelda, mida mängija peab tegema, kui ta jätab kella käima, käigu kirjutamata jätmise kohta seal otsest ettekirjutust pole.
Alles pärast käigu kirjutamist oleksin hakanud teisel laual kordumisi kontrollima. Mängija aja kallale oleksin vaevalt läinud. Artikli 9.5b seostub minu jaoks ikkagi vaid olukorraga, kus seisu kontrollimine näitab, et kordumist polnudki. Tolles partiis põhjustas ju aja asjatu raiskamise kohtunik ise, kiirustades seisu kontrollima hakkama. Ja muidugi oli veider lubada kord tagasilükatud taotlust juba samal käigul uuesti estada. See muutis kellakeeramise juba päris mõttetuks.

Sakslaste mõttevahetus, mis lähtus sellest partiist, on võtnud ka laiema haarde. Mis on üldse korrektne taotlus? Leitakse, et correct peaks tähendama eelkõige inhaltlich korrekt (sisuliselt õige). Muidu on raske täpselt tõlgendada kasvõi artiklit 9.2
Partii lõpeb viigiga käigul oleva mängija korrektsel taotlusel, kui sama seis vähemalt kolmandat korda ... a) on tekkimas, kuita kõigepealt kirjutab oma käigu oma partiiprotokolli ja teatab kohtunikule oma kavatsusest see käik teha; b) on just tekkinud ja viiki taotlev mängija on käigul.
Enne räägitakse konkreetsest taotlusest ja alles siis käigu partiiprotokolli kirjutamisest. Ega siit (ja mitte ainult minu tõlkest, vaid ka ingliskeelsest originaalist) üheselt tõepoolest aru saa, kas "korrektne taotlus" hõlmab punktides a ja b toodud tegevusi või mitte. Ega ütle ka artikkel 9.5 täpselt, mis tähendab "taotlus on õige". Igal juhul pole aga reeglite komitee üldistavalt paika pannud, mida teha sisuliselt õigete, kuid vormilt ebakorrektsete taotlustega. Antud juhul võis kohtunik muidugi toimida märksa lihtsamalt, poolfilosoofilistesse arutlustesse laskumata.
Lembit