Kui vennad ei mängi

Ameeriklaste koduleheküljel kurtis üks kohtunik, et on hädas kahe vennaga, kes ei taha omavahel mängida. Kui on vähegi võimalik, panevad nad end kirja erinevatesse gruppidesse. Kui nad ikkagi kokku juhtuvad, annab üks teisele loobumisvõidu, tavaliselt see, kelle turniiriseis on halvem. Võiks ju olla ka tegemist näiteks isa või pojaga või kasvõi sama klubi mängijatega.
Kohtunik neid esimeses ja teises voorus kokku ei pane, hiljem aga küll.
Teised kohtunikud andsid talle veebi teel kõikvõimalikke soovitusi, kuigi ega neist ükski just ideaalne ole. Selgub, et tegemist on üsna väikese klubiga, kus turniiridel osaleb enamasti 10 - 12 mängijat ning śveitsi süsteemis mängitakse tavaliselt 4 vooru. Ja kuigi voorude arvuna peaks 1/3 mängijatest olema ideaalne, siis on see siiski eelkõige mõeldud suure osavõtjate arvuga võistlusteks. Antud juhul oleks ringsüsteem märksa asjakohasem.

Kui mängijad on enam-vähem ühetugevused ja see tähendab, et nende kokkusattumise tõenäosus on suur, siis peaks nende omavaheline partii leidma aset just avavoorudes, vastasel korral võib selle mõju kohtade ja auhindade jagamisele olla otsustav. Oligi ettepanekuid viia nad sel juhul kokku juba avavoorus.
Nõustuda võib ettepanekuga mitte paarida neid mängijaid sama punktigrupi piires, kui on võimalus ka teisiti paarimiseks. Küll ei saa aga sel põhjusel viia mängijaid ühest grupist teise.
Ega kohtunikul suuri võimalusi olegi. Mängija võib istuda laua taga ainsatki käiku tegemata. FIDE reitingumääruste art. 5.1 järgi läheb reitinguarvesse ainult niisugune partii, kus kumbki mängija on teinud vähemalt ühe käigu.

On erinevaid ettepanekuid, mida niisuguse mängimata partii puhul turniiritabelisse kirjutada. Ametlike reeglite järgi saab mängija praegu vaba vooru eest (loobumisvõidu või mängijate paaritu arvu tõttu) 1 punkti. Ühele punkti andmine võib tähendada ka auhinda. Mõned kohtunikud kirjutavad, et nemad poleks loobumisvõitu fikseerinud, vaid oleksid märkinud partii tulemuseks viigi, teise, resoluutsemad, kirjutaksid kummalegi poolele turniiritabelisse nulli.
Muidugi peaks sellega kaasnema mängijate eelnev hoiatamine. Kohtunik võiks näiteks öelda, et ta püüab küll omavahel paarimist vältida, kuid kui see tema arvates pole siiski mõistlik, siis kirjutab ta mõlemale nulli või kui üks annab teisele plussi, saavad tulemusena mõlemad ikkagi kaotuse, kuivõrd tulemus oli eelnevalt kokku lepitud.
Kui õed Williamsid peavad omavahel tennist mängima, miks ei peaks siis omavahel kohtuma kaks malepoissi. Väike erinevus siiski on: tennisevõistlustel langeb kaotaja välja, males mitte.

Nii pole ühest lahendust ameerika kohtuniku probleemile olemas. Päris selge on aga, et poisid ei saa muutuda turniirijuhtideks, see roll peab ikkagi jääma kohtunikule. Kohtuniku ülesanne on ka seista teiste mängijate huvide eest. Kui keegi ei taha turniirireeglitele alluda, peab ta otsima endale mängimiseks teise koha. Kõige õigem on paarida just nii, nagu reeglid ütlevad, mingitele sugulus- või muudele sidemetele tähelepanu pööramata.
Lembit