Etturi muundamisest

Austraalia leheküljel on viimasel nädalal arutatud üht etturi muundamisega seotud probleemi. Ei tea, kas see oli tava- või kiirpartii, igatahes mitte välk. Valge viib etturi viimasele reale, millegi vastu seda ei vaheta ja vajutab kella. Mustale meeldib, et ettur jääkski etturiks. Seepärast ei esita ta taotlust määrustevastase käigu kohta, vaid teeb vastukäigu. Sel ajal haarab valge lipu ja paneb selle etturi asemele. Niisiis küsitakse, mida peaks must tegema selleks, et ettur jääkski etturiks. Kas panna kell seisma, kutsuda kohtunik ja seletada olukorda või lõpetada kõigepealt oma käik ja alles siis kutsuda kohtunik?

Loomulikult ei saa ettur viimasel real etturiks jääda. Kui kohtuniku poole pöördutakse, taastab ta enne etturikäiku laual olnud seisu, lisab vastasmängija allesjäänud ajale 2 minutit ja laseb siis partiil jätkuda. Niisama peaks kohtunik toimima ka sel juhul, kui ta ise märkab 8. real seisvat etturit. Mis puutub 2 minuti keeramisse, siis ei lange seisukohad täiel määral kokku. Osa kohtunike arvates on selle lisamine vastasmängijale kohtuniku kohustus, teise osa arvates eeldab lisamine vastasmängijalt asjakohast taotlust. Koodeksist küll viimasele väitele kinnitust ei leia, art. 7.4b kirjutab lihtsalt: kohtunik annab.
Selge on, et kui pole erapooletut pealtvaatajat tunnistajaks selle kohta, kas etturi muundamisel rikuti reegleid või mitte, siis 2 minutit lisada ei saa. Kui esimesed austraallastest arutlejad leidsid, et must rikkus samavõrd reegleid, sest ei taotlenud valge määrustevastase käigu korrigeerimist, siis taotluse mitteesitamist ei saa määrustevastasuseks pidada.

Haabersti sotsiaalkeskus on juba 10 aastat korraldanud isadepäeva paiku eakatele välkturniire. Nii tänavugi, kuigi kõiges oli tunda, et tegemist on masuga. Kui tavaliselt oli tegemist lahtise turniiriga, siis tänavu kutsuti vaid nägemispuudega mängijaid Põhja-Tallinnast. See tekitas kohe küsimuse, kuidas turniiri korraldada. Kas pidada tavapärane śveitsi süsteemis individuaalturniir või mingis süsteemis matś kahe linnaosa vahel. Ilmselt oli viga, et asjad võistluse alguseni lahtiseks jätsime. Kui need on enne võistluse algust paika pandud ja mõlemad pooled sellega nõus, pole pärast enam kellelgi võimalust rahulolematuseks.

Parim variant oleks olnud śeveningeni süsteemis turniir kahe 6-liikmelise võistkonna vahel, kuigi see poleks selgitanud individuaalset võitjat. Olin selliseks paarimiseks valmis. Vastuvõtjatel oli üks mängija rohkem, śeveningen oleks tema kaasamängimise välistanud. NIi mängisime siis 13 mängijaga tavalist śveitsi. Paaritu arv mängijaid pole śveitsis väikese osavõtjate arvu juures kunagi hea. Liiati andis see allajäänutele pärast võimaluse tõstatada küsimus, et ehk oleks ikkagi võinud mängida teisiti.
Kuidas arvestada pimedate õigusi? Oli paar päris (või peaaegu) pimedat. Kui tavaliselt mängisime aegadega 15 : 15, siis nende partiides panime aegadeks 17 : 13. Pimedad olid rahul, vastased leppisid sellega, kuigi ajuti küsisid: miks nii?
Kohtade jagamisel kasutasime voorujärgsete punktide summat, kuigi tean, et see mõnedele mu kolleegidele ei meeldi. See aga oli kõigile mängijatele suurest tabelist hästi näha. Kui aga kohajagajate hulka sattus ka neid, kes olid olnud mingis voorus vabad, paigutasin need tahapoole. Vastuväiteid polnud.
Partiides kohtunikutöö seisukohalt midagi erilist polnud, vaid mõned ajaületused vajasid kinnitust.
Lembit
Parim variant