Käesurumisest ja alistumisest

Pöörduksin veel korraks tagasi üleeelmises kommentaaris(23. XI Alistumine lõpetab partii) juurde. Jutt oli seal mehest, kes vastasmängija kätt surus ja seepärast kaotuse sai. RR esitas selle kohta küsimuse: aga kas käesurumine tähendab alistumist?
Alistumisega partii lõpeb. Alistunud mängija oma otsust enam muuta ei saa, kuigi kohe märkab, et see oli ekslik. Ainuüksi käesurumine ei tohiks küll veel alistumist tähendada, sest käesurumisel võib olla ka teisi eesmärke.

Kunagi lisas FIDE koodeksi artiklitele ametlikke tõlgendusi. 1971. a. lisati artiklile 11.2 ( see käsitles siis mängija alistumist ja vastab praegusele art. 5.1b) tõlgendus: Kui mängija surub oma vastase kätt, ei saa seda lugeda võrdseks partii alistumisega, nagu käsitletakse art. 11.2. Muide reeglite komiteed peeti tol ajal sedavõrd tähtsaks, et selle tegevust juhtis tollane FIDE president eksmaailmameister Max Euwe isiklikult.
Aga viimati trükiti kõik tõlgendused ära koodeksi 1980. a. Manila väljaandesse ning võib vaielda, kas neid peaks veel kehtivateks lugema (kui nad mingi koodeksi artikliga pole vahepeal vastuollu sattunud) või mitte. RC-s on hiljemgi kõneldud tõlgenduste vajadusest, aga praktiliselt selleni jõutud pole. Kuigi vaja oleks.

Käsitlesin sama teemat oma kommentaarides 20. XI 2007 Kuidas partiid alla anda? ja 9. I 2008 Veel kord alistumisest. Mõned mõtted neist: Käe ulatamine on ebamäärase tähendusega. Tavamales on tähtsaimaks alistumise märgiks sissekanne partiiprotokolli. Kiir- ja välkmales partiiprotokolle pole, seal oleksid kasulikud tulemustelehed (nagu Kalevi kiirturniiridel ja varem mitmel pool mujalgi), kuhu samuti oleks vaja mõlema poole allkirja. Mati saamise verbaalne aktsepteerimine on koodeksi mõttes võrdne alistumisega, küll aga ei tarvitse suulist avaldust õigesti kuulda, aga tegemist võib olla ka keelebarjääriga.

Matikuulutamine seal, kus seda tegelikult pole, on kindlasti vastase häirimine ja katse teda mõjutada. Karistus selle eest peaks lähtuma asjaolust, kas kohtuniku arvates oli tegemist ettekavatsetud tegevusega või mitte. Viimasel juhul piisaks ehk minuti lisamisest ettenähtud ajale.
Kui RR küsib, milline oleks tulemus, kui (23. XI kommentaaris vaadeldud juhul) mati saamist oletanud mängija vastane omakorda ulatas käe seepärast, et märkas oma noolekese langemist, siis vaevalt küll on tagantjärele kellegi tegutsemismotiive võimalik täpselt kindlaks teha. Kriitilistes olukordades võivad mängijad oma ütlemistes üsna leidlikud olla. Arvan, et siin on kohtunikule mingeid valmisretsepte tegevuseks anda raske. Kohal viibidespeaks ta ise oskama olukorda kõige paremini hinnata ja selle järgi ka lahenduse leida.

Nagu Gijsseni kommentaaridest Chesscafes näha, loeb ta alistumiseks peaaegu iga vastasele käeulatamise, millel pole muud selget seletust. Nii seekord kui varemgi näivad tema seisukohtade teravaimad kriitikud olevat austraallased, kelle veebilehel käis viimased kümmekond päeva elav diskussioon.
Nii peab sealse maleliidu asepresident Bonham Gijsseni vastust täiesti ekslikuks: mängija uskus, et sai mati ja õnnitles vastast. Kui ta aga sai mati, siis poleks ju alistumist enam vajagi olnud, sest partii oli juba läbi. Kiirpartiis oleks tulnud Bonhami arvates fikseerida viik: matti polnud, mõlemad noolekesed aga kukkusid enne mingi taotluse esitamist. Mõlema mängija nõustumine olematu matiga ei loe.

Algul arvas Bonham, et partii oleks võinud lugeda kaotatuks mängijale, kes sellise mati kuulutamisega vastast häiris, hiljem nõustus ta ühe teise osaleja arvamusega, et häirimise kompensatsiooniks oleks valge mõtlemisajale võinud mõned minutid lisada. Nii et variante palju.
Bonham olevat sageli kohtunikuks koolide võistlustel. Kui ta ütleks lastele, et matiga nõustumine seal, kus seda tegelikult pole, toob kaotuse, siis ergutaks see neid selliseid olematuid matte kuulutama. Küll aga peaks mängijatele ütlema, et nad alati kontrolliksid, kas ikka on tegemist matiga. Kui matti polnud, siis partiid jätkatakse, kui just vahepeal keegi pole malendeid või kelli algseisu tagasi pannud. Viimasel juhul loetaks partii matiks või viigiks sõltuvalt sellest, kes oli algseisu taastamises süüdi.

Oli aga ka austraallasi, kes leidsid, et kuvõrd kiirmales partiiprotokolle pole, siis võib ehk siiski siin kätesurumine olla midagi sarnast allkirjaga protokollil ja tähendada partii lõppemist.
Oli ka keegi, kes leidis, et pärast RC esimehe kommentaari peaks koodeksi art. 1.2 avalause sõnastama: Kummagi mängija eesmärgiks on väita, et ta on matistanud vastasmängija kuninga.
Lembit