Nupud seisku korralikult

Ühes Saksa internetiveerus tõstatati paar päeva tagasi küsimus, mida teha, kui vastasmängija malendid ei seisa partii algul laual korralikult. Kui malelaud on sellel asuvate malenditega võrreldes küllalt suur, siis on loomulik, et malendid asuksid väljade keskel. Vastane on need aga pannud nii, et need on küll väljadel, aga nii, et üks on vasakul, teine paremal, kolmas vastu vastasepoolset välja äärt, neljas jälle vastupidi. Nii tekib üsna kaootiline pilt. Mängija jättis tookord malendid nii, nagu need olid. Teine kord ei kavatsevat ta enam leppida. Nii küsis ta, kas ta oleks võinud - vähemalt käigul olles - nad ise korda seada.

Esimene sõnavõtja leidis, et vastase malendite kohendamine on ebaviisakas. Veel ebaviisakam aga on nende korratult lauale asetamine. Nii tuleks paluda vastasel endal need korda seada. Arvati, et üks nupp võiks laual halvasti seista, kui neid on aga mitu, siis peaks kohtuniku poole pöörduma.
Kirjutati sellestki, et mängijal võis olla tegemist mingi nägemishäirega, mis ei lase silmi ühte punkti fokuseerida. On mänginud puudega inimesi, kes malendeid väikeste pulkadega liigutavad. Sellistel juhtudel peaks olema delikaatne.

Võtkem aluseks art. 4.2: Tingimusel, et käigul olev mängija esmalt teatab oma kavatsusest ... , võib ta kohendada ühte või mitut malendit nende väljadel.
Siin pole öeldud kelle malenditest jutt on. Järelikult on õigus kohendada ka vastasmängija malendeid, kui ollakse käigul. Muidugi võiks asjale juhtida kõigepealt vastasmängija tähelepanu. Ja kui tegemist pole mitte ainult laual oleva seisuga, vaid ka hooletu käitumismaneeriga, siis ei takista miski tõepoolest ka kohtuniku poole pöördumast. Aga muidugi peaks asju ajama nii, et turniirisaalis valitsevat vaikust mitte eriti häirida. Nõustun ühe sakslasega, kes kirjutas, et vastasmängija ratsusid ei peaks siiski endale meelepärases suunas keerama.

Ise olin kolmel viimasel päeval ametis ühe partii seisu kolmekordse kordumisega. Algul oli häda selles, et kuigi paar seisu olid tõepoolest juba kolm korda laual olnud, siis polnud seda mitte parajasti laual olev seis. Paar malendit (parii lõpuosas valge vanker ja must lipp) olid korduvalt oma asukohta vahetanud, see aga tähendas terve tabeli koostamist, kus kirjas nende võtmemalendite asend mingi käigu järel ja see, mitmendat korda seis laual oli. Nii toimisime ka Sevillas MM-matśi ajal, kui seisukorduse taotlust oodata oli.
Lükkasin taotluse tagasi. Teisel päeval teatas mängija, et on juba mitu korda käike korranud, loendades need üles. Aga reeglid ei kõnele ju käikude, vaid seisude kordumisest ning vaatamata käikude kordamisele, ei seisnud malendid ikkagi nii, et seisud oleksid kordunud. Nii et lükkasin taotluse uuesti tagasi.
Aga kui kolmandaks päevaks veel üks käigupaar tehtud sai, polnud mul enam võimalust vastu vaielda. Kirjutasin tabelisse viigi. Küllap saite aru, et mehed ei istunud teineteise vastas laua taga, vaid tegemist oli Eesti kirimale meistrivõistlustega. Laua taga on seisukordustega tavaliselt lihtsam. Kohtunik peaks oma tegevust ju alustama küsimusega vastasmängijale, kas ta on viigiga päri ja vajadusel on mõlemad mehed kogu aeg olemas.

Ajuti võib muidugi ka tavaturniiril seisukorduste kontrollimisega raskusi olla. 1976. a. olin pimedate maleolümpia peakohtunik Kuortanes. Mängisid ameeriklane ja hispaanlane. Parii kestis väikese vaheajaga juba seitsmendat tundi. Ameeriklane oli täiesti pime ja trükkis spetsiaalse kirjutusmasinaga partiid pimedate Braille´i punktkirjas. Hispaanlane mõnevõrra nägi ja kirjutas suurte tähtedega oma maa lühinotatsioonis (nagu inglise kirjeldav notatsioon, aga hispaaniakeelne malendi algustäht on käigu lõpul). Kuigi olin Braille´i tähestiku kirjutanud märmiku esimesele leheküljel, nõudis iga tähe leidmine suuri jõupingutusi, hispaanlase teksti lugemine samuti. Kell oli juba peaaegu kell 10 õhtul ja kõik parasjagu väsinud.
Hispaanlane taotles seisukorduste tõttu viiki. Kontrollimine oli üsna vaevaline, sest käike oli selleks ajaks tehtud palju ja kordused polnud sugugi järjest. Aga nad olid olemas ja fikseerisin nende põhjal viigi. Pime ameeriklane tõuseb ja palub veel kontrollida. Mis parata, eks vaatame uuesti. Selguski, et ameeriklasel oli õigus: kordused olid laual olnud, aga ühel korral oli käigul vastaspool. Mis siis muud, kui jätkame pariid. Õnneks küll ainult mõni käik. Siis ajab ameeriklane ise käe püsti ja ütleb, et nüüd on viik. Oligi. Nii et vaja on kannatust ja tähelepanu.

Kolleegid aga lahkuvad. Sedapuhku Jevgeni Braun (88). Sündinud Ukrainas, elanud peamiselt Kasahstanis, surnud Saksamaal. Mul on laual pilt, kus seisame kõrvuti Sevani järve ääres 40 aastat tagasi Jerevanis peetud koolinoorte spartakiaadi ajal. 1985 sai ta Kasahstani esimeseks IA-ks. Aga juba 1978 oli ta saanud NSVL aukohtunikuks (nimetus, mida nõukogude korra lõpuni anti vaid 20 malekohtunikule ning mis eeldas vähemalt üleliidulist kategooriat ja 25-aastast kohtunikustaaźi). Peamiselt polnud Jevgeni aga kohtunik, vaid korraldaja, treener ja maleajaloolane.
Lembit