Kaks erinevat viiki

Chesscafe äsjases kohtunikeveerus on paaril juhul jutt viigi fikseerimisest.
Ühes Hollandist pärit juhtumis käib kiirpartii. Mustal on küll ülekaalukas seis, aga nooleke tema kellal on juba kukkunud. Kui mängija seda ise märkab, pakub ta vastasele viiki ja ulatab käe. Sel hetkel oli vastasel jäänud veel 10 sekundit. Valge võtab käe vastu, aga märkab siis samuti noolekese langemist. Partii lõpeb viigiga. Küsiti, kas nii on õige.

Segasevõitu asi on, küsimärke jääb õhku palju. Viigipakkumine musta poolt ju oli, kahjuks küll ebakorrektne. Kas valge võttis viigi vastu? Ta ju märkas ajaületust. Pole juttu sellestki, kas ta taotles ajaületuse fikeerimist ja mis momendil. Geurt jääb seisukohale, et kui käsi on viigileppe kinnitamiseks surutud, siis peab viik ka püsima jääma.
Malekella nooleke ei loeta ju langenuks sellest momendist, kui see tegelikult toimus, vaid vastavalt art. 6.8 siis, kui kohtunik teeb selle kindlaks või kui emb-kumb mängijatest on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse.

Teisal on uuesti tõstatatud probleem, mida teha siis, kui selgub, et mingis seisus on võit küll võimalik, kuid selleks kulub üle 50 käigu. Üks selline seis tekkis kuu aega tagasi Nanjingis partiis Carlsen - Wang Yue.
Valged: Kc1, Rd5 ja d6 (3). Mustad: Ka5, Ed4 ja f5 (3).
Üks rootslane küsib, mida peaks kohtunik tegema, kui selline seis lauale tekib. Kas ei peaks andma valgele veel mõned täiendavad käigud aega, et oma võiduoskust demonstreerida?

Teha pole niisugusel juhul aga midagi. Art. 9.3b ütleb ju selle selgelt ära: Partii lõpeb viigiga käigul oleva mängija korrektsel taotlusel, kui kumbki mängija on teinud 50 viimast käiku ilma ühegi etturikäiguta ja ühegi löömiseta. Mingeist erandivõimalustest siin juttu pole, kohtunik käike juurde anda ei saa. Küll aga peab viigi fikseerimiseks olema ühe mängija taotlus, kohtunik ise oma nina vahele pistma ei lähe. Jällegi hoopleb Geurt sellega, et pole järele andnud ka kompositsioonmale komisjoni juhi Roycrofti taotlusele käikude arvu suurendamise kohta.

Kolleegid vast mäletavad, et varem on toimitud sageli teistmoodi. Meenutan mõningaid näiteid.
Malemängu määrused (Keres, Malekool, 1947): Viigi nõudmine peab toimuma kohe pärast 50. käigu möödumist, edaspidi selleks enam kummalgi maletajal õigust pole.
NSVL koodeks (Tln. 1950 ja 1954): Juhul, kui kontrollimisel tõestatakse, et lähteseisust (käikude arvestamise momendist) on võit võimalik, kuid rohkem kui 50 käiguga, võib nõuda partii lõpetamist järgmise 50 käigu möödumisel.
NSVL koodeks (Tln. 1979): Seisudes "kuningas ja 2 ratsut kuninga ja etturi vastu" suureneb käikude arv 50-lt 75-le. Seda võib suurendada teistes konkreetsetes seisudes ainult tingimusel, et see arv ja need seisud määratakse täpselt kindlaks turniiri või matśi juhendis (FIDE piirdub teise selgitusega).

FIDE koodeks (Manila 1980): Lõppmängudes kuningas ja kaks ratsut kuninga ja etturi vastu laiendatakse 50 käigu reeglit 100 käigule, kui on täidetud järgmised tingimused:
a) ratsu blokeerib kindlalt etturit,
b) ettur pole jõudnud kaugemale kui
must: a4, b6, c5, d4, e4, f5, g6 või h4,
valge: a5, b3, c4, d5, e5, f4, g3 või h5.
FIDE koodeks (London 1985) lisab juurde veel terve hulga väga täpseid reegleid lõppmängu kohta, kus ühel poolel kuningas, vanker ja ettur, teisel kuningas, oda ja ettur.

NSVL koodeks (Moskva 1990): 50 käigu reegel pikendatakse 75 käiguni:
a) kuningas, vanker ja oda kuninga ja vankri vastu,
b) kuningas ja kaks ratsut kuninga ja etturi vastu,
c) kuningas, lipp ja lipustumisväljale eelneval väljal olev ettur kuninga ja lipu vastu,
d) kuningas ja lipp kuninga ja kahe ratsu vastu,
e) kuningas ja lipp kuninga ja kahe oda vastu,
f) kuningas ja kaks oda kuninga ja ratsu vastu.
Niisiis on tänastel kohtunikel asjad palju lihtsamad.
Lembit