Arutluse all śveits

Ühel Inglise veebilehel käib aasta esimesest päevast arutlus selle üle, milline ikkagi peaks parim paarimissüsteem (= śveitsi süsteem) olema. Selle algatas IM Jack Rudd. Igatahes esimestel päevadel kuigivõrd edasi ei jõutud ja vaevalt, et eriti jõutaksegi. Aga siinkohal mõnedest diskussiooni käigus väljaöeldud mõtetest.
Seda alustades tõstatas Rudd küsimuse sellest, kas parem peaks olema tavapärane śveits või siis mingikiirendussüsteem, kas selline nagu seda kasutatakse praegu Hastingsis või boonuspunktidega.

Śveitsi süsteemis jagame ju tavaliselt mängijad kaheks pooleks ning esimene pool mängib teisega. Kuivõrd aga niimoodi peaks kahe poole tugevusvahe ilmne olema, siis kipuvad avavoorude partiid asjatult oma tähtsust minetama, ilma et nad midagi selgitaks. Seepärast on kiirendussüsteemides mängijad jagatud mitte kahte, vaid nelja ossa. Esimene veerand mängib siis teisega, kolmas neljandaga ja tasemevahe ei tohiks enam nii tuntav olla. Inglaste diskussioonis pakuti välja isegi hüperkiirendus, kus mängijad jagataks algul koguni 8 ossa.

Palju aga sõltub sellest, milliseid eesmärke tahetakse saada. Kui śveitsi süsteemi kasutama hakati (esimesed katsed juba 19. saj. lõpul, laiemalt aga alles pärast II maailmasõda), oli peamiseks eesmärgiks selgitada võimalikult kiirelt ja objektiivselt turniiri võitja, tiitlid ega reitingud siis veel mängus polnud. Kui aga samal turniiril jahitakse erinevaid eesmärke, olgu see siis pääs Briti meistrivõistlustele, tiitlinormid, reitinguauhinnad või kasvõi auhind parimale naisele, siis tekib küsimus, kui tähtis see kõige peamine võit ikkagi on.

Arutluse käigus oli neid, kes eelistasid Dubovi süsteemi, kus väga tähtis on vastaste keskmine reiting. Iga vooru järel püütakse punktigrupis kõigi mängijate vastaste keskmised reitingud võrdsustada ja seepärast paaritakse kõigepealt need, kes mängivad madalama reitinguga mängijatega. Aga keeruline on see süsteem ja käsitsi temaga küll paarida ei saa.

Näib, et inglaste üldise arvamuse järgi sobib śveits hästi juhtgrupi paarimiseks. Juhtgrupist kaugemal pole tulemused enam nii objektiivsed. Mingisuguste reitinguauhindade saajate väljaselgitamisel oleneb palju viimase vooru vastaste tugevusest. See, kellel tabelis selleks hetkeks pool punkti vähem, võib saada seal endale palju nõrgema vastase. Igal juhul on reitinguauhindade saamine omamoodi loterii.

Oleme harjunud sellega, et śveitsi süsteemis turniiridel on palju mängijaid. Ometi ei tohiks mängijate tugevuse erinevus ka liiga suur olla, mis jällegi muudaks tulemuste objektiivsuse kahtlaseks. Inglastest turniirikorraldajad aga kurtsid arutluse käigus, et nad ei saa siiski nõrku mängijaid välja jätta, sest kannataks turniiri eelarve. Viimase paarikümne aasta jooksul polevat seal auhinnarahad oluliselt muutunud, kohati on need aga vähenenud.
FIDE normide täitmine on aastatega muutunud raskemaks. Leiti, et seda peaks kuidagi kompenseerima tiitlitaotlejatele soodustuste tegemisega.

Diskussiooni algataja Ruddi arvates peaks täiendavad auhinnad andma eelkõige nendele, kes saavad kõige rohkem punkte võrreldes nende oodatud tulemusega.
Temaga nõustub ka RC sekretär Stewart Reuben, kes tsiteeris Jonathan Mestelit: "Ühelgi śveitsi süsteemil pole midagi viga. Tähtis on see, kuidas sa tulemused reastad." Turniiri võitja selgitamiseks on ikkagi kõige parem läbiproovitud moodus, kus esimene tabelipool mängib reitingute järjekorras teise poolega. Veidi ketserlikuna näib mõte, et ehk on hoopis kõige ausam leida mängijale loosiga vastane samast punktigrupist.
Lembit