Taas käesurumisest ja viikidest

Paaril korral on Chesscafe viimases veerus tagasi pöördutud novembris käsitletud juhtude juurde. Üks neist on siingi kahel korral (23. XI Alistumine lõpetab partii, 28. XI Käesurumisest ja alistumisest) vaadeldud episood, kus vastase poolt öeldud "Matt!" oli nii mõjuv, et mees teisele käe ulatas, panemata tähele, et mati vastu oli veel kaitse olemas ega ka seda, et teise aeg oli otsas. Aga kaotuse ta sai.

Üks ameeriklane on küsinud, et võib-olla tähendas käesurumine hoopis teise poole alistumist ja oma ajaületuse tunnistamist ning ehk oleks pidanud partii lugema lõppenuks ajaületusega.
Näib, et nüüd on RC esimees üsnagi samadel seisukohtadel minu poolt viimases kommentaaris öelduga. Käesurumine pole võrdne alistumisega ja alistumises võib olla täiesti kindel vaid siis, kui selle kohta on olemas kirjalik kinnitus, s. t. vastav sissekanne partiiprotokolli.

Siinkohal tulin asja juurde tagasi vaid paari Geurti poolt toodud näite pärast, mis selgelt näitavad, et sündmused ei tarvitse põrmugi olla ühetähenduslikud.
Kõigepealt kurb näide Geurti oma praktikast veel sellest ajast, kui partiisid katkestati ja teisel päeval edasi mängiti. Üks partii oligi katkestatud. Üks mängija tuli ja ütles, et vastane oli talle viiki pakkunud ja tema selle vastu võtnud. Järelikult oli partii läbi, liiati oli Geurt meest seni tundnud usaldusväärse mängijana. Katkestatud partiide päeval katkestusseisu üles ei seatud.
Aga siis tuli vastane ja küsis, kus ta katkestusseis on. Geurt ütles, et teine pool oli viigi vastu võtnud. Siis küsiti, kas viigipakkumise kohta mingeid tõendeid ka on. Muidugi ei olnud. Geurtil ei jäänud muud teha, kui seis lauale panna, käigustada kell ja tund aega oodata. Siis sai kohalolnu võidupunkti kätte, kuigi ta tunnistas, et laual on surmkindel viigiseis. Mitteilmunul läks selle partii tulemuse tõttu auhinnaraha kaotsi ja Geurt ei leidnud mingit muud võimalust kui see oma taskust kompenseerida.

Teine toodud näide on juba üldtuntud. Ühel mängijal oli laual üsna halb seis ja siis surus ta vastase kätt. See oli veidi imestunud ja pidas vajalikuks täpsustada, kas see tähendab viiki või alistumist. Selgus, et mitte kumbagi. Mängijale oli äkki meenunud, et enne partii algust polnud nad tavapäraselt kätelnud. Seepärast tegi ta seda nüüd.
Nii et ettevaatust, kolleegid, kui te pärast mängijate kätesurumist partii tulemust fikseerite!

Teist üsnagi sarnast juhtumit vaatlesin 19. XI Kaks erinevat viiki. Paremas seisus mängija märkab kiirpartiis oma kellal noolekese langemist ja ulatab siis vastasele viiki pakkudes käe. Käsi võetakse vastu, aga siis märkab teinegi mees noolekese langemist. Partiist sai viik, kas aga ka õigesti? Geurt oli tookord veendunud, et nii pidigi olema.
Nüüd on tegemist sakslasest vastuvaidlejaga, kes leiab, et oleks ikkagi tulnud ajaületajale kaotus panna, sest mõlemad olid ajaületuses ühtviisi veendunud. Seda aga pärast viiki leppimist.

Näiteks toob sakslane A ja B vahel mängitava tavapartii. (Tava- ja kiirpartii pole küll päris ühesugused, sest kiirpartiis saab aeg täis alles noolekese langemisest teatamisega.) B laseb 40. käigul aja üle. Mõlemad on samal arvamusel. Millegipärast aga A kohe ajaületamise kohta taotlust ei esita. B teeb oma 40. ja siis veel mõlemad 41. käigu. Alles seejärel teatab A noolekese langemisest 40. käigul. Kui mõlemad on endiselt samal arvamusel, siis peaks A ikkagi art. 6.9 (ajaületus) järgi võitma. Selline konsensus on küll haruldane ning kui seda pole ja asja täpselt kindlaks teha ei saa, tuleb partiid jätkata (B võib ütelda, et ületas aja alles 41. käigul).

Geurti see näide igatahes ei veennud. Lood võivad olla veel keerukamad. Mis siis, kui mängijad oleksid vahepeal jõudnud juba näiteks 48. käiguni? Igatahes võib see, kui lubada mängijail jõuda konsensusele laual mitu käiku varem juhtunu suhtes, tekitada parasjagu täiendavaid probleeme. Määrustevastaste käikudega on muidugi asi selgelt paika pandud. Nende korrigeerimist võib nõuda partii lõpuni.
Lembit