Partiile koos abilisega

Üheks viimaseks arutlusteemaks on sakslastel olnud see, kas ja kuidas võiks mängija kellavajutuseks abilist kasutada. Vaevalt sellega sageli kokku puutuda tuleb, aga arvamusteavaldusi kogunes üle 30. Esimene sõnavõtnu tõi kaks näidet:
Ühel mängijal on mõlemad käed kipsis ja ütleb seepärast käigud oma abilisele, kes need siis malelaual teeb ja seejärel kella vajutab.
Teine mängija on ortodoksne juut, parajasti on aga laupäev, juutide puhkepäev. Mängija võib küll laual malendeid tõsta, mitte aga kella vajutada.

Kuigi üsna harva esinevad juhtumid, on nende reguleerimine koodeksiga põhimõtteliselt ette nähtud. Art. 6.7d: Kui mängija on võimetu kella kasutama, võib ta hankida toimingu tegemiseks abilise, kes peab olema kohtunikule vastuvõetav. Kohtunik korrigeerib kellanäite õiglasel moel.
Küllap leiabki abilise kasutamine aset kahel juhul: kas mängija füüsilise puude korral või kui usukombed mingiteks perioodideks kellavajutuse keelavad. Erinevalt partii üleskirjutamiseks kasutatavast abilisest peab see abiline olema vahetult mängulaua juures ja võib seetõttu vastasmängijat häirida. Ühes kunagises artiklis väitsin ma, et analoogia põhjal võiks ka siin võtta kompensatsiooniks abilist kasutava mängija ajast ära 10 minutit. Sakslased näivad üldiselt arvavat, et kellavajutaja kasutamisel piisab ka 5 minutist.

Samuti võib kohtunik vabastada mängija partii üleskirjutamisest. Mõtlemisaja vähendamise otsustab selgi juhul kohtunik. Siin on see praktikas vist üldiselt 10 minutit. Varem oli koodeksis ka sel juhul öeldud, et peavad olema füüsilised või usulised põhjused, nüüd nendib art. 8.1: Kui mängija ei saa partiiprotokolli pidada, võib ta hankida käikude kirjutamiseks abilise, kes peab olema kohtunikule vastuvõetav. Kohtunik korrigeerib tema kellanäitu õiglasel moel.

Vahe partii üleskirjutamise ja kellavajutuse vahel on selles, et kellavajutus on partii enda oluline osa, üleskirjutamine aga mitte. Partiid üles kirjutada saab ka eemalt. Ning kui kellavajutaja kasutamiseks peaks vastasmängijalt nõusolekut küsima (otsustab ikkagi kohtunik), siis üleskirjutaja puhul sellist vajadust pole. Kui kohtunik abilise kasutamisega ei nõustu, peab ta seda kindlasti põhjendama.
Eestiski on kirjutamata jätmise ja 10 minuti mahavõtmise võimalust mõne mängija puhul kasutatud, kusjuures tegemist oli siis nii nägemishäirete kui ka psüühiliste probleemidega.

Sakslaste arutelus ei paistnud füüsiline võimetus kella vajutada või käike üles kirjutada erilisi probleeme tekitavat. Sellega lepiti kui paratamatusega. Oli aga üsna palju neid, kes olid vastu sellele, et abilise kasutamiseeks võiks olla usukommete täitmine. Rõhutati, et reegel on kirjutatud vaid nende jaoks, kes kella vajutada või kirjutada ei saa. Kui reeglid ei sobi, siis ärgu mängigu. Analoogiad, mida toodi, olid enamasti kunstlikud ega aidanud arutlusele kaasa. Oli küll ka neidki, kes leidsid, et reegleid tuleks rakendada nii, et võimalikult paljud malet mängida saaksid. Toodi näiteks, et Baieris on noortevõistlusteks sobivaim päev laupäev ja andekaid noori ei tohiks neist kõrvale jätta. Palju sõltub aga ikkagi konkreetse turniiri iseloomust.

Eelkõige oli jutt tõsiusklikest juutidest. Omal ajal oli ju ka Fischeril probleeme turniiride ajagraafikuga, kui mängupäevade seas oli laupäev. Aluseks kolmas käsk: Sina pead pühapäeva pühitsema. Male on mäng, mängida vist siiski usunõuded rangelt ei keela, aga kirjutamist või kella käigukangi kasutamist tuleb paratamatult tööks pidada. Üldse olevat sabati ajal keelatud 39 tegevust, sealhulgas tuuakse loetelus 32. kohal: ei tohi kaht tähte kirjutada.
Meil pole vist maleturniiridel usuprobleemidega tegemist olnud.
Head lähenevat rahvusvahelist malepäeva kõigile!
Lembit