Probleeme pealtvaatajatega

Paar päeva tagasi oli ühel Saksa lehel juttu juhtumist mingil turniiril. A mängib B-ga. Huvitatud pealtvaatajana on kohal Z, kes A-ga samast klubist. Ei tea, mida seal tegi kohtunik, aga Z oli juba korduvalt valjusti käike kommenteerinud ja omapoolseid lahendusi pakkunud. A on kaotamas, siis aga teeb B kehva käigu, misjärel tekib A-l korrapealt võimalus asi oma kasuks otsustada. Enne kui A midagi ette võtta jõuab, teeb Z ise võidukäigu laual, öeldes, et ega A poleks seda ise leidnud. Mis siis nüüd? A on Z peale sekkumise pärast pahane, mõlemad mängijad tahavad võidupunkti endale.

Tavapärastest piiridest on siin ilmselt üle mindud. Pealtvaatajaga peaks asi selge olema. Art. 13.7a ütleb: Pealtvaatajad ja teiste partiide mängijad ei tohi partii läheduses kõnelda ega muul viisil sellesse sekkuda. Kui vaja, võib süüdlased mängualalt eemaldada.
Nii ilmselt tulebki toimida. Aga mida teha partiiga? Ega head lahendust polegi. Me ei tea, kas A oleks ise võidukäiku märganud ega saa väita ei üht ega teist. Loomulikult tuleb Z tehtud käik tagasi võtta ja lasta A-l selle asemel teha oma käik, mis muidugi võib ka seesama olla. A ei saanud ju Z sekkumise vastu midagi teha.
Kuigi mõned sakslastest arutlejad on pakkunud A-le kaotuse määramist või isegi matśitulemuse korrigeerimist kasvõi 0 : 8-ks, siis koodeksist me nendele ettepanekutele toetust ei leia. Art. 12.3a keelab mängijatel küll kasutada mängu ajal ükskõik milliseid informatsiooniallikaid, aga siin ei sõltunud kasutamine mängijast endast. Mängijat peaks karistama siis, kui ta ise nõu küsis.

Samalaadne juhtum oli aasta tagasi arutlusel ka Austraalia leheküljel. Üks sealseid malejuhte Bonham pakkus välja variandi, et B-le võiks anda võimalus oma viimane käik tagasi võtta ja selle asemel uus teha. Nii võiks partii edasi kulgeda teisel moel.
Bonham ise olevat koolidevahelistel võistlustel kunagi pannud kaotuse nii nõuande andjale kui ka selle vastuvõtjale, kuigi tagantjärele ta seda õigeks ei pea.
Ainult ühe võitva käigu puhul oleks ehk mängijate fair play parimaks väljenduseks viikileppimine.
Küll peaks asjasse rangelt suhtuma siis, kui etteütleja mängib ise samal turniiril ja tema jaoks võiks selle partii tulemus oluline olla.

Austraalia lehel on arutletud ka selle üle, kas pealtvaataja võib saalis ringi jalutavale mängijale öelda, et parajasti on tema käik. Loomulikult ei luba art. 13.7 sedagi. Ei või seda teha ka teised mängijad ega art. 13.6 alusel isegi mitte kohtunik. Ka siin võib kohtunik käituda rangemalt, kui see mängija on ise partii tulemusest huvitatud. Pealtvaatajat tuleb hoiatada, et sellise käitumise kordumisel peab ta mängusaalist lahkuma. Ainult mängija enda vastane on ehk ainus, kes võiks meenutada, et kell on käima unustatud.

Üks Austraalia kohtunik kirjeldab oma käitumist ühel koolidevahelisel võistlusel. Üks pealtvaataja oli öelnud oma kooli 1. laua mängijale, et tema kell käib, kuigi käigul on vastaspool. Pärast asjaosalistega nõupidamist võttis kohtunik mängijalt, kellele ette öeldi, 2 minutit ära, nii et 6 minuti asemel jäi järele vaid 4. Võitmist see ei seganud. Pärast partiid olid mõlemad mängijad kurtma tulnud. Võitja rääkis, et tema karistus olnud liiga karm, kaotaja aga, et punkti oleks pidanud saama hoopis tema.

Ka uinunud mängija äratamisega pole pealtvaatajatel midagi tegemist. Kui ei norska, las ta siis magab pealegi. Äratamine on kohtunike asi. Üldse peaksid pealtvaatajad iga kord, kui märkavad turniiril midagi ebanormaalset, juhtima asjale kohtuniku tähelepanu ja siis sõltub juba temast, mida ette võtta.
Muidugi peab kohtunik valvama selle järele, et pealtvaatajad ei väljenduks liiga häälekalt. Aga tegema seda nii, et tema enda hääl ei hakkaks üle saali kostma.
Need olid mõned mõtted, mis Saksa ja Austraalia lehtedelt silme ette jäid.
Lembit