Tuld kuningale!

Austraallaste kodulehel on viimasel nädalal arutletud selle üle, kas vastase kuninga ründamisel peaks (või võiks) tuld ütlema või mitte. Koodeks ei ütle asja kohta midagi, võistlustel kohtab tuleütlemist haruharva, austraallaste tähelepanekute järgi vaid mingites Hollywoodi filmides. Kunagi olid asjad muidugi teisiti.

Võtan riiulilt juhuslikult mõned väljaanded. A. Grenzsteini Male-õpetuses (1904) ütleb p. 10 (Tule-andmine): Iga astumise juures, millede läbi võeras kuningas meie löögikonna sisse tuleb, peame kuuldavalt hüüdma: "Tuld kuningale!" Vastane peab siis oma kuninga järgmise sammu läbi tulest peastma.
A. Burmeistri Malemängu õperaamat (1922) p. IV (Tuleandmine ja matt): Kui meie vaenlase kuninga kallale tungime, s. o. kui meie ähvardame teda järgmise astumisega lüüa, siis peame seda kallaletungimise sammu saatma hoiatushüüdega "Tuld kuningale!" ("schach!")
Aga sama aasta Ranneforthi malekalendris ei olda enam põrmugi nii resoluutsed. Sakslaste mängureeglite p. 5 ütleb: On tavaline, aga mitte hädavajalik, saata vastase kuninga ründamist hüüdega Schach! Seepärast ei kohusta ka tule ütlemine tuld andma.

Viimase lausega haakub üks näidetest, mille austraallased nüüd oma lehel ära toovad. Mustadega mängijal on laual kaotusseis. Valgetel vaid üks käik ajakontrolliks oleva 40. käiguni teha. Must võis käia Va1+, mille peale valge oleks teinud mingi kuningakäigu, või Va2 ilma tuleta, mis oleks ähvardanud kergesti tõrjutava matiga g2-l. Tema aga otsustas käia Va2+ (tuld ainult öeldi, laual seda polnud). Nii ahvatles ta valget oma kuningat puudutama, misjärel asi lõppes järgmisel käigul matiga.

Kunagi oli tava (kuigi mitte üldlevinud) isegi lipu ründamisel "Gardez!" ütelda. Praegu nähakse aga kuningale tule kuulutamise ütlemises eelkõige vastasmängija häirimist. Ja kui me niimoodi just oma vastast ei häiri, siis ehk teisi mängijaid ikka. Ehk on see heakskiidetav siis, kui seda teha väga vaikselt siis, kui näete, et vastane hakkab juba määrustevastast käiku tegema ja tahate aumehelikult seda ära hoida. Piisab sellestki, osutate kõigepealt tulistavale malendile ja siis kuningale.

Austraallaste arvates võiks soovitada tuleütlemist kasutada nõrgematel noorteturniiridel, sest muidu peaksid kohtunikud kogu päeva tegelema määrustevastaste käikude ja nende tagajärgedega. Siis aga peab järgnema mingi aeg, kus need noored jälle tuleütlemise harjumusest loobuma peaksid.
Eriti häirivaks võib tule ütlemine osutuda mingites lõppmängudes, kus tuleandmine sageli kordub. Üks arutleja meenutab, kuidas üks suurmeister oli talle kunagi põhjendatult märkuse teinud, kui oli 3 - 4 korda järjest tuld andnud ja ... öelnud.
Välkpartiis tuleütlemine pole ehk endale kasulik. On ju võimalus, et vastane tuld ei märka ja kuningas tulle jääb. Olekski võidupunkt käes.

Samas arutluses on austraallased riivanud muidki küsimusi, näiteks seda, kuidas peaks toimuma vastasmängija poolt pakutud viigi tagasilükkamine: kas peaks seda tegema suuliselt või piisab ainult vastukäigust laual?
Koodeks võimaldab nii üht kui teist, kusjuures viigi tagasilükkamiseks pole vaja veel käiku tehagi, vaid selleks piisab, kui malendit vaid puudutatakse kavatsusega sellega käia või see lüüa.
Austraallaste arvates sõltub see asjaolust, kuivõrd siiras see viigipakkumine oli (või oli tegemist vaid katsega vastast häirida) ja kuivõrd võrdne on laual olev seis. Vastavalt sellele olevat võimalik valida vastamiseks erinevad väljendid või isegi hääletoon. Vaevalt nendesse mõtet süveneda on. Oluline on, et vastasmängija mõistaks, et sa viigiga päri pole.
Lembit