Viikidest art. 10.2 järgi

Elektroonilisi kelli kasutatakse ikka rohkem. Kõige muu kõrval võimaldavad nad kasutada selliseid ajakontrolle, kus iga käiguga lisandub mingi arv sekundeid. Sel juhul pole mängijail õigust taotleda viiki art. 10.2 järgi. Ometi pole probleemid seoses selle artikliga veel kadunud. Peamine on ilmselt see, et kohtunik võib rakendada artiklit üsnagi oma suva järgi, kuidas ta peaks toimima, selle kohta aga artiklist selget juhist ei leia. Seepärast võetakse artikli parandamine ikka uuesti päevakorda.

Sedapuhku on püüdnud oma panuse anda mehhiklane Sanceda (IA 1995). Õieti on ta lähtunud juhtumist, kuidas GM Kornejevile liiga tehti (ka meie 20. VI Veel kiir- ja välkmalest). Mehel oli vankrite lõppmängus 2 enametturit ja ilmselt ka võiduseis, aga viigitaotlusel polnud sellest kasu, sest alles oli jäänud vaid viimane sekund. Ei aidanud ka tagantjärele RC-le esitatud protest.
Sanceda arvates on põhiprobleeme kaks:
1) see, et pole selget viigitaotlemise protseduuri ja
2) see, et pole rusikareeglit, mis aitaks kohtunikul lõpplahendusele jõuda.
On kohtunikke, kes peavad taotluseks vaid mängija poolt öeldud sõna "viik" ja neid, kes tahavad, et taotlus oleks sõnastatud täpselt art. 10.2 järgi. Ilmselge peaks olema, et kohtunik hakkab tegelema taotlusega alles siis, kui mängija otseselt tema poole pöördub. Kui mängija pole seejuures kelli seisanud (koodeks lubab seda teha, aga ei nõua seda), peaks kohtunik laskma seda teha ja küsima siis taotluse põhjust. Öelgu mängija siis "see on surnud viik", "ma ei saa seda kaotada", "vastane proovib vaid ajaga võita" või midagi taolist, peab siis kohtunik ise tegema täpsustuse "niisiis taotlete viiki, sest vastane ei saa (ei püüa) võita normaalsete vahenditega".
Kui mängija formuleeringuga nõustub, võibki lugeda taotluse esitatuks.

Keerukam on teise mainitud põhiprobleemiga. On kohtunikke, kellel viigi andmiseks piisab märksa väiksemast ülekaalust, kui oli Kornejevil mainitud seisus, teistele on vaja hoopis äärmuslikke seise. Ega praeguse koodeksi tekstiga kumbki otseses vastuolus pole. Vaevalt saakski koodeksis kõik juhud üles lugeda, millal kohtunik viigi fikseerib, aga mingid soovitused võiksid ju väljaspool koodeksit olla.
USA-s kehtivat põhimõte, et kohtunik peaks fikseerima viigi, kui tema arvates mängija reitinguga 1500 suudaks selles seisus viiki hoida GM vastu mängides. Nii et ei saa võita normaalsete vahenditega tähendaks sama kui GM ei saa võita sellise nõrga mängija vastu. Sanceda ise paigutaks ka Kornejevi seisu sellesse kategooriasse ja oleks fikseerinud tolles partiis viigi.

Sancedale vastates meenutab Gijssen, et art. 10.2 näeb peale viigi fikseerimise ja taotluse tagasilükkamise ette veel kolmanda olulise võimaluse - kohtuniku otsuse edasilükkamise (10.2b). Kohtunik peab võimaluse korral jälgima, kuidas partii jätkub ja kas võiduks tehakse küllaldasi jõupingutusi. See, kuidas mängitakse, on tähtsam kui seis ise. Viigi võib sel juhul kirja panna ka pärast noolekese langemist. Aga muidu on kell malepartii oluline element, mis kuulub normaalsete vahendite hulka, ja viimasest allesjäänud sekundist ei piisa tõestamaks, et suudad seisus viiki hoida.
Mis puutub Kornejevi seisu, siis peab Geurt seda väga heaks ja isegi võidetavaks, mis ometi ei tähenda seda, et vastane seda võita ei saaks. Muidugi juhul, kui selle seisu kohta ei saa rakendada art. 6.9 (vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga) või 9.6 (matini ei saa (kumbki) jõuda mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga).
Nii ei vii ka Sanceda arvamused mingite täiendavate reegliteni. Aga kohtunikutöös võib neid ikkagi arvestada.
Lembit