Kaugelt vaadates

Nii maleolümpia kui ka FIDE kongress Hantõ-Mansiiskis on lähenemas oma kõrgpunktile. Ametlik info komisjonide töö kohta on peaaegu olematu. Üht-teist on teada śveitsi süsteemi paarimise komitee töö kohta. Midagi eriti huvitavat seal ilmselt ei juhtunud ja läks ilmselt nii nagu mõni nädal tagasi sai prognoositud (1. IX Kongress läheneb). Tegeldi reitingutel põhineva śveitsi süsteemiga ehk täpsemalt Hollandi variandiga ja õiendati needsamad paar viga, millele juba viidatud sai.
Kui kirjatähe järgi poleks seni paarimisel tulnud relatiivseid kriteeriume üldse arvesse võtta, siis nüüd loetakse need absoluutsetega peaaegu samaväärseteks. Teada on, et kasvõi Austraalias olid paljud kohtunikud, kelle arvates ülemine tabelipool pidi kindlasti kohtuma alumisega, viidanud just reeglite sõnastusele. Aga õiged värvid on kindlasti olulised.

Teine parandus puudutab mängijate vabaks jätmist. Reeglite senisest tekstist võis välja lugeda, et selleks peaks kindlasti olema viimases punktigrupis kõige madalamal paiknev mängija, kes veel polnud mänguta punkti saanud. Nüüd tuleb vabaks jätta selline madalaimal kohal olev mängija, kelle grupist äraviimine aitab kõige paremini kaasa värvide tasakaalule selles grupis. Vähemalt Swiss Mastersi programm arvestas seda niigi. Aga eks ootame ära ametliku teksti. Arutusel olnud ka Eduard Dubovi ettepanekud nii paarimiseks kui ka kogu maleolümpia korraldamiseks, aga kuivõrd need olid ilmselt niisama keerukad kui sel matemaatikul ikka, siis lükati testimine ja diskussioon edasi.

Mittemängijana olümpiat jälgides torkab eelkõige silma paarimine. Kui eelmisel olümpial voorude arv varasemalt 13-lt või 14-lt viidi 11-le, siis põhjendati seda kiirendussüsteemi rakendamisega. Enam ei kohtunud tabeli esimene ja teine pool, vaid 1. ja 2. ning 3. ja 4. veerand. Nii loodeti vältida ajaraiskamist väga ebavõrdsetele matśidele. Ülemises tabelipooles olevad võistkonnad said siis endale kirja kujutletavad 2 punkti, mis kadusid enne 3. vooru paarimist. Kui vaadata seda olümpiat, siis näeme, et 1. voorus kohtusid Venemaa-1 (1.) - Iirimaa (75.), Iraak (76.) - Ukraina (2.) jne. Seega on kiirendussüsteemist jälle loobutud ja mängitakse nagu tavaliselt. Voore on aga ikka 11. Põhjendust ei tea.

Matśipunktid on seegi kord nii paarimisel kui ka kohtade jagamisel kõige tähtsam näitaja. Kui aga eelmisel korral nende võrdsusel otsustas Sonneborn-Bergeri süsteem, siis seekord partiipunktid (mis tundubki loomulikum) ja meeskondlik reiting. Paaritakse kõigepealt tabeli ülaosa ülalt alla, siis tabeli lõpp alt üles ja lõpuks keskkoht ise. Värvid on suhteliselt ebaolulised (võistkonnas on ju paarisarv mängijaid). Ükski võistkond küll kolm korda järjest sama värviga mängida ei saa, aga teisest samasugusest värvist numbrit ei tehta. Värvid püütakse kõigepealt võrdsustada ja siis vaadata, kuidas nad vahelduvad.

Enam polnud vaidlust selle üle, kas võistkonnas võib olla vaid 3 mängijat. Võib küll, ainult viimast lauda tühjaks jätta ei tohi.
Viigipakkumisel on igasugused piirangud kadunud. Eelmisel korral ei piisanud isegi seisu kolmekordsest kordumisest, kui see juhtus liiga vara. Tõsi küll, kui peaks kindlaks tehtama, et tegemist oli varasema kokkuleppega (aga kuidas?), võib peakohtunik ka nüüd mõlemale kaotuse panna.
Dopingukontrolliga hirmutatakse vaid turniiri lõpupoole.
Nulltolerants partiidele hilinemisel püsib, aga on läinud veidi leebemaks. Peakohtunik võib nimelt viivitada vooru algusega, kui millegipärast tekib probleeme mängijate jõudmisega mängusaali. Voor algab, kui peakohtunik selleks korralduse annab. Kui mängijad on juba laua juures, aga keegi peab sealt millegipärast enne vooru algust lahkuda, võib ta seda teha matśikohtuniku loal.
Eesti võistkonnad on seni olnud tublid. Loomulik, et esimestel laudadel on raskem mängida kui viimastel. Ja kui lähtuda Kaido tänasest intervjuust Postimehele, on ka korraldajad igati toime tulnud.
Lembit