Veidi vangerdusest

Vangerdus on malepartiis kindlasti keerukamaid käike. Koodeksi art. 3.8 on selle tegemine põhjalikult ära seletatud, aga ega see veel vaidlusi likvideeri. Isegi tippmängijad ei tunne end vahel kindlalt. Kunagi küsis näiteks GM Beljavski partii ajal GM Timmaniga kohtunikult, kas ta võib vangerdada. Vastase ratsu oli parajasti d2, hoides tules välja b1, millest vanker pidi üle minema. See pole muidugi ainus näide.
Tähele tuleb panna, et vangerdus loetakse kuningakäiguks ja tule alt seda teha ei saa. Kui vangerdusreegleid rikud, pead käima kuningaga ja võid ka teisele poole vangerdada, kui see võimalik on. Vangerdust peab tingimata alustama kuningakäiguga. Kui alustad vankriga, on vangerdusõigus kadunud, millega aga nüüd peaks käima, selles pole kohtunikud päris ühel arvamusel. Ilmselt peaks siis vastavalt art. 4.3a käima vankriga kui esimese puudutatud malendiga, on aga neidki kohtunikke, kes leiavad, et kui mõlemat malendit puudutati üheaegselt, peaks käima kuningaga, kui aga vankrit selgelt enne, siis vankriga.

Ja üldse, kuidas saab kuningat ja vankrit üheaegselt puudutada, kui mängid reeglite kohaselt ühe käega? Viimati tõstatas selle küsimuse vist Kanada IA Denommee. Aga nii ta koodeksisse jäänud on, kuigi isegi RC esimees on seda sõnastust kritiseerinud. Asi läheb aga tagasi aega enne 1997. a. Siis võis vangerdust teha kahe käega. Kui siis koodeks kahe käega vangerduse ära keelas, ei saanud mõned mängijad ikka vanast harjumusest lahti. Et nad liigselt ei kannataks, jättis RC reeglile vana sõnastuse.
Ühe kahtpidi mõistetava asja likvideeris koodeksi praegune redaktsioon siiski. Seni ütles koodeks, et vangerdus on kuninga ning ühe samal värvi ja samal real oleva vankri käik. See lubas tekkida vaidlusel, et kas juhul kui kuninga naaberväli f1 on tules, ei võiks kuningas vangerdusel g1-le liikuda hoopis f2 kaudu. Nüüdne sõnastus, et vangerdus on käik piki mängija esimest rida paneb asjad selgelt paika.

Kui oled juba kuningat kaks välja tõstnud (Ke1-g1), siis vangerdusest enam loobuda ei saa, vaid tuleb teha ka vankrikäik.
Käik loetakse vangerdusel tehtuks siis, kui vanker on uuel väljal käest vabastatud. Kui kuningas on käest vabastatud, pole käik küll veel tehtud, kuid mängijal pole õigust teise käigu tegemiseks peale vangerduse, kui käik ise on määrustepärane.

Ühes partiis püüdsid mustad pikalt vangerdada. Vastane ütles aga, et see on võimatu, kuna a8 vanker on jõudnud vahepeal ka b8 ära käia. Must nõustus sellega ja vangerdas siis lühikeselt. Tekkis aga vaidlus, kas see oli ikka õige või oleks ta pidanud tegema lihtsalt kuningakäigu, sest a8 vankrit oli ju puudutatud. Art. 4.4c ütleb aga selgelt, et sel juhul peab mängija tegema oma kuningaga teise määrustepärase käigu (milleks võib olla ka vangerdus teisele poolele). Niisiis vankri puudutamine sel juhul ei loe. Mängija ei kavatsenud teha vankrikäiku, vankri puudutamine ja sellega käimine olid osaks kuningakäigust, s.o vangerdusest. Kui poleks kuningal üldse käike olnud, poleks ikkagi tarvitsenud vankriga käia.

Ühes teises partiis tahtsid valged teha lühikest vangerdust, aga pani g1 ja f1 asemel kuninga ja vankri vastavalt f1 ja e1. Kohtunik leidis, et vangerdada ei saa, kuningas aga peab jääma f1. Formaalselt on ehk kohtunikul õiguski. Väljalt e1 saab ju kuningas f1-le käia. Vangerdust aga sellise kuningakäiguga teha ei saa. Kogenud mängijaid võib ehk niimoodi kasvatada. Vähekogenud mängijatega niimoodi toimida küll ei tohiks. Päris selge peaks olema, et valge tahtis vangerdada, aga tegi seda valesti. Nii tuleks talle anda võimalus õigesti vangerdamiseks. Kui vangerdada ei saa, siis teha kuningakäik. Kf1 peaks käima vaid siis, kui see on ainus võimalik kuningakäik. Selline näib olevat ka RC esimehe arvamus.
Lembit