Reeglid täpselt ei ütle

Austraalia internetilehel tõstatati küsimus, mida peaks tegema sellistes olukordades, kus reeglite rikkumine on küll ilmne, aga reeglid ei näe täpselt ette, mida kohtunik peaks tegema. Nii võib otsus sageli olla meelevaldne ja sõltuda vaid kohtuniku arvamusest. Kohtunikul on aga ju ikka õigus.
Olgu või välkpartii. Kui mängija teeb määrustevastase käigu ja tema vastane selle kohta taotluse esitab, siis ta kaotab, sest reeglites on nii ette nähtud. kui aga näiteks valge teeb 5. käigul mõlema käega vangerduse ja võidab sellega õige pisut aega ning must seejärel kellad seiskab ja kohtuniku kutsub? Valge ei eita juhtunut, aga ütleb, et ei teadnud, kuidas oleks pidanud õigesti toimima. Gijsseni terminoloogia järgi määrustevastane käik aset ei leidnud, küll aga määrustevastane tegevus.
Loomulikult peab kohtunik mängijatele selgeks tegema, kuidas õieti vangerdama peaks. Aga karistus? Austraallaste arvates piisab esimene kord hoiatusest, kui aga samasugune tegevus kordub, siis tuleks ajast maha arvata 1, 2 või 3 minutit ( kui see muidugi võimalik on), seejärel aga peaks järgnema kaotus. Muidugi on võimalik ka mustale 1 või 2 minutit kompensatsiooni anda. Internetist olnud näha paljusid selle reegli rikkumise juhte välkmale MM-il, mainitud on kasvõi GM Nakamurat.

Austraalia tippkohtunik Bonham leiab, et kui on tegemist noorte või asjaarmastajatest täiskasvanute turniiriga, siis peaks ainult ütlema, et edaspidi tuleks vangerdada ühe käega. Kui mängija oleks aga pidanud reegleid paremini teadma, siis tehku nüüd oma ajast vangerdus õigesti. Teine eksimus kasvõi teisel turniiril (kuidas küll aga seda arvestust pidada?) annaks vastasele näiteks 1 lisaminuti.
Tõstatati ka küsimus, mida teha juhul, kui vankrit puudutatakse enne kuningat. Reegleid me ju teame: vangerdada siis enam ei saa ja tuleb teha käik vankriga. Aga kui nii tehakse mingil kooliturniiril? Austraalias mängitavat tavaliselt pealegi kiirmale kontrolliga ja siis ju kohtunikud omal algatusel asjadesse ei sekku. Kuigi oli ka teistpidi arvamusi, leiti, et ikkagi peaks ka neil võistlustel vankri puudutamine viima vankrikäigule. Kahesuguseid reegleid samas olukorras ei tohiks ju olla.

Vahel olevat noortevõistlustel häda tugevate mängijate külaskäikudega. Näiteks toodi keegi, kes olevat oma tuttava õpilastel hakanud kelli tagasi keerama, sest need ei olevat saanud aru ajakontrollist. Leiti, et sellel mehel tuleks küll pooleks aastaks noortevõistlustel käimine keelata. Sellised külalised võiksid küll öelda, kas kusagil on parajasti laual matt või mitte, igal juhul aga mitte mingit nõu anda.
Saksa mängijate arutlusteema on viimasel nädalal olnud samuti kahe käega vangerdamine. Sealgi leiti, et esmakordsel juhtumil piisab hoiatusest, aga karistused võiksid turniiri jooksul tõepoolest akumuleeruda ja kaks korda üht mängijat turniiri jooksul hoiatama ei hakata.
Või partii üleskirjutamine. Võib ju protokolli märkida midagi muud, kui laual teed. Ja sageli kirjutatakse käigud üles enne, kui need laual tehakse, kasvõi vahetuste puhul. Enamasti piisab sellest, et kohtunik juhib asjale tähelepanu. Aga kui asi muutub krooniliseks?
Lembit