Mõtteid superfinaalilt

Mis võiks kohtunikele aasta alguse veebilehtedelt huvi pakkuda?
Äsja möödus 32 aastat esimesest ametlikust kiirturniirist Tallinnas. Nüüd näib, et peame jällegi olema valmis uuteks ajakontrollideks. Igatahes mina pole varem kusagil kohanud vihjet 20 sekundi malele. Eeloleval laupäeval on aga Londoni lõbustuskeskuses Bush Hallis selline võistlus kavas.
Partii algul on kummalgi kellapoolel mõtlemisajaks ainult 20 sekundit. Kui siis valge kellapool käima panna, hakkab seal mõtlemisaeg loomulikult vähenema. Sekundid aga kuhugi ei kao, vaid kellade omapära tõttu lisanduvad need musta ajale. Nii on aegade summa pidevalt 40 sekundit: mis ühelt ära, see teisele juurde. Kui keegi aja ületab, siis on partii läbi. Sel moel kavatsetakse mängida kolm partiid tunnis. Osalejaid oodatakse 300. Loosimine on vaba, nii et seda reklaamitakse kui tavamängijate head võimalust kohtumiseks tippudega. Igatahes ei mängijail ega kohtunikel tundu seal kerge olevat.

Tagantjärele on mitmeid materjale ilmunud Venemaa superfinaalide kohta. Malekäigud ise jätame siinkohal muidugi analüüsimata. Seda, et ainult 44 % partiidest viigiga lõppes, peetakse väga heaks näitajaks. ( Hastingsi turniiri viimase vooru neljast tähtsamast partiist läks kolm juba poole tunniga viiki. Kriitika alla langes Mamedov, kes esilaual tegi Malahhatkoga viigi juba 7 käiguga, olles eelmisel päeval keeldunud amatööride partiisid kommenteerimast, sest ees ootavat väga tähtis partii. ACP kiirturniiril Odessas kehtis teatavasti Korsika reegel, mis keelas üldse viigi pakkumise.)

Naiste superfinaali võitluslikkuse näiteks tuuakse seis partiist Nadeźda Kossintseva - Korbut. Laual seisid valged: Kd3, mustad: Kb4 (jah, ühtki malendit rohkem polnud). Järgnes 1. Ke4 ja pooled leppisid viiki. Minu arust oli see küll asjatu demonstratsioon. Vastavalt koodeksi artiklile 5.2b Partii lõpeb viigiga, kui on tekkinud seis, kus kumbki mängija ei saa matistada vastasmängija kuningat mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga. Siis on partii lõppenud surnud seisuga. Sellega on partii kohe lõppenud tingimusel, et seda seisu tekitanud käik oli määrustepärane oli mäng juba läbi.

WGM Tatjana Grabuzova turniiriülevaates tullakse veel kord pikemalt mobiilihelina juurde Korbuti - Pogonina partiis, millest kõnelesime juba 27.XII kommentaaris Superfinaal Moskvas. Üsna emotsionaalses tekstis küll uusi mõtteid peaaegu pole. On ju laialt levinud seisukoht, et mobiilihelina eest määratav karistus pole ehk päris adekvaatne süüteo suurusega. Võimalik, et konkreetse karistuse esmailmumisel oleks tõepoolest tulnud lähtuda astmeviisilisest lähenemisest: esimene helin hoiatus ja kollane kaart, teine helin kas siis samas või isegi järgmises partiis punane kaart koos kaotuse fikseerimisega. Niisama hästi teame, et FIDE ei saa enam antud juhul asjadele tagasikäiku anda: tehnika järjest täiustub ja oht, et nii mõjutatakse partii tulemust, kasvab veelgi.

Meeste turniiri võitja Aleksander Morozevitśi (AM) intervjuu esitab nägemuse sellest, milline peaks olema mängijatele meeldiv turniir. Isegi Venemaa tähtsaimal võistlusel olevat pääsenud pealtvaatajad mängijatele nii lähedale, et olevat hakanud otseselt mõjutama partiide käiku. Kunagi oli endastmõistetav sellise tasemega turniiride toimumine mingi kontserdi- või teatrisaali laval. 5 meetrit on vahemaa, mis AM arvates peaks pealtvaatajaid mängijaist lahutama.

Korduvalt on varemgi olnud juttu sellest, et mängijail on raske ühelt kontrollilt teisele ümber lülituda. Kohtade jagamise puhul tuleb sellist muutust aga vahel mitmel korral läbi teha. AM järgi ei peaks play-off (tie-break) kunagi toimuma viimase vooruga samal päeval. Hoopis parem oleks mõnevõrra hiljem pidada 4-partiiline matś turniiril kasutatud ajakontrolliga ning juhul, kui ka see matś lõpeb viigiga, pidada järgmisel päeval tie-break. Kui see aga võimalik pole, tuleks kõik kohajagajad kuulutada tśempionideks. Isegi kulli ja kirja viskamine olevat parem. Igal juhul ei tohiks samal päeval ühelt kontrollilt teisele üle minna.

AM puudutab intervjuus ka reitingute arvestamist. Kõigepealt on seal mõte, et võistkonnavõistlused peaksid minema omaette reitinguarvestusse. Sageli tuleb võistkonna huvides madalama reitinguga mängijaga viik teha ja sel moel reitingupunkte kaotada, aga nendest võib sõltuda isegi MM-le pääsemine. Tundub küll, et asi puudutab vaid päris tipptaset ja vaevalt see võistkondlike partiide arv nii määravalt suur on.
Reitinguarvestus muudab küsitavaks ka tugevate mängijate osalemise lahtistel turniiridel. Mustadega mängides on raske võita, kui valged seavad eesmärgiks vaid vahetuste ja lihtsustustega viigisadamasse jõudmise. Ehk tuleksid siingi appi reitingupunktid. AM arvates peaks valgetega võitlusest kõrvale hoidev mängija kaotama iga sellise partiiga ühe reitingupunkti, mis peaks siis üle minema mustale. Konkreetselt peaks asja otsustama turniiri apellatsioonikomitee iga vooru järel. Esialgu tundub see idee mulle küll utoopilisena.

Vaadeldud küsimused ei kuulu otseselt kohtunikutöö valdkonda, vaid puudutavad võistluste korraldamist. Aga ka kohtunikud peavad püüdma teha maksimaalse, et võistlejail oleks parem mängida.
Lembit