Palju õnne mati puhul!

Laste kiirturniir kusagil Saksamaal. Väike tüdruk paneb korduvalt oma vastastele mati. Kumbki pool seda aga tavaliselt ei märka. Mängitakse edasi. Kui sama juhtub veel kord, õnnitleb isa tütart kohe pärast mati panemist. Kas nii tohtis?

Sakslaste mõttevahetuses selle juhtumi üle ei langenud arvamused põrmugi ühte. Oli neid, kes leidsid, et koodeks keelab partiisse sekkumise selgelt ära. Tõepoolest artikkel 13.7a: Pealtvaatajad ja teiste partiide mängijad ei tohi kõnelda ega muul viisil partiisse sekkuda. Kui vaja, võib kohtunik süüdlased mängualalt eemaldada.
Aga kas partii veel käis? Artikkel 5.1a: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale määrustepärase käiguga mati. Sellega on partii kohe lõppenud tingimusel, et matiseisu tekitanud käik oli määrustepärane. Arutusel on olnud, kas ei peaks siia lisama "kui matti märgatakse." Matt on vaid siis matt, kui see kindlaks tehakse, mitte aga siis, kui ainult arvatakse, et tegemist võib olla matiga. Aga lähtuda tuleb praegu kehtivatest reeglitest, mitte nendest, mis võiksid olla. Vähemalt formaalselt partiid enam polnud. Samal ajal kumbki mängija ise seda ei teadnud.

Kiirmales ei või isegi kohtunik mängijaile öelda, et partii on mingil põhjusel läbi. Artiklid B5, B6 ja B7 muudavad tema mänguruumi küllalt väikeseks. Ta sekkub võimaluse korral vaid siis, kui mõlemad kuningad on tules või kui etturi moondumine ei ole lõpetatud. (B6) Ilmselt pole lapsevanema või mistahes pealtvaataja õigused suuremad kui kohtunikul. Nii et kui mõni sakslane leiab, et isa oleks pidanud olukorrast informeerima kohtunikku, oleks see kindlasti vajalik olnud, sest kohtunik oleks nüüd kindlasti partii hoolikama jälgimise alla võtnud, aga praktilist kasu siiski vähe, sest kohtunik poleks ikka võinud sekkuda.

Art. 13.1: Kohtunik jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks. Aga kas ka seda, et lõppenud partiid ei jätkataks - vähemalt kiirpartiis ilmselt mitte. Art. 13.2: Ta jälgib võistluste kulgu.
Koodeks ei tee vahet täiskasvanute ja noorte turniiridel. Mõlemal juhul lähtume ikka samadest punktidest, kuigi see ei tähenda, et me ei arvestaks, missugusel võistlusel toimime. Noortevõistlustel peaksime olema paindlikumad ja püüdma luua õhkkonda, kus noortele meeldiks mängida. Kohtunik pole siiski turniiril selleks, et seletada, mis on matt ja kuidas matiandmine toimub, vaid sekkumiseks siis, kui reeglid seda nõuavad.
Üks arutluses osaleja arvas, et kohtunik teeks kõige paremini, kui ta sekkuks kõheldes, ütleks "üks hetk, palun", seiskaks kellad ning küsiks, mis kuningaga lahti on, kust ta tuleb ja kas ta pole mitte tules, lootes, et lapsed teevad omavahel asjad selgeks. Olen veidi skeptiline. Pigem peaksid lastele malereegleid ikka õpetama vanemad, treenerid ja õpetajad ning seda kindlasti enne turniiri. Normaalne on, kui turniirile tulev mängija on teinud endale selgeks mitte ainult käigud, vaid ka selle, kuidas partii võib lõppeda.

Kui tüdruk pärast isa sekkumist ikkagi aru sai, et on mati pannud ja sellega partii võitnud, siis saab ta loomulikult turniiritabelisse punkti. Pealtvaatajate sekkumine partiisse on tavaline probleem, olgu siis tegemist hea käigu etteütlemise või noolekese langemise või kontrollkäigu tegemise fikseerimisega. Tavaliselt võtame ju arvesse kõike, mida turniirisaalis kuuleme ja mis tõepoolest peegeldab objektiivset tegelikkust (näiteks kasvõi teade kukkunud noolekesest).

Teine asi on see, kuidas niisugusesse tegevusse endasse suhtuda. Ja siin arvan, et isa oma õnnesooviga mõjutas otseselt partii tulemust ja seega oli tegemist sekkumisega turniiri normaalsesse käiku. Nii et kui kohtunik peaks vajalikuks kasvõi paluda isal turniirisaalist lahkuda, siis on tal niisugune õigus kahtlemata olemas. Üldse on aga vaidlusi esilekutsunud probleem pigem eetiline kui juriidiline.
Lembit