Veel kord alistumisest

Kalevi turniiriga samal ajal peeti nädalavahetusel kiirturniire paljudes kohtades üle maailma. Ka Logani maleklubis kaugel Austraalias. Ja nii nagu siin, tekkisid ka seal ühe partii tulemuse suhtes kahtlused. Viimasel paaril päeval on sealsel veebilehel arutatud ühe partii lõppu.
Mängija arvab, et on saanud mati. Loomulikult ulatab ta käe ja seiskab kella. Siis aga märkab, et matti polegi. Mis saab? Laua juurde jõudnud kohtunik paneb siiski tabelisse nulli.
Umbes nii nagu ühes Rootsi partiis, millest tegin juttu oma 20. XI nupus "Kuidas partiid alla anda" (umbes samal teemal leiab sealt veel üht-teist), vahe vaid, et kella seiskaja on siin väidetavalt mati saanu ja tegemist kiirmalega, mistõttu partiiprotokolli pole.

Võtkem põhitõed: Käesurumine iseendast alistumist ei tähenda, kella seiskamine ka mitte. Mõlemad toimingud võivad olla seotud mitmesuguste eesmärkidega. Austraalia MF asepresident Kevin Bonham (hiljem KB) väidab, et teab juhtumeid, kus ebaaus mängija on haaranud vastase käe ja siis öelnud, et nad surusid käsi vabatahtlikult, või on algatanud käesurumise alistumise märgina, siis aga pakkunud viiki ja öelnud, et oligi viik. Kas meil peaks ka nii hulle mängijaid olema?
Kui need toimingud aga koos esinevad, siis on asi juba märksa mõjusam. Kui on ilmne, et mängija on ühel või teisel moel alistunud, siis ta enam oma otsust muuta ei saa ja partii on lõppenud (artikkel 5.1b), kuigi kohe märkab, et otsus oli vale. Nii jääksin ise oma kauge kolleegiga samale arvamusele, liiati ei eitanud kellaseiskaja põrmugi seda, miks ta kella seisma pani ja vastase kätt surus. Muidugi oleks oluline alistumise verbaalne kinnitus. Mati saamise verbaalne aktsepteerimine on koodeksi mõttes võrdne alistumisega.

Pole ju suurt vahet juhtumiga, kus keegi näeb, et ta kaotab lipu või saab mati, surub käsi ja seiskab kellad ning alles siis leiab päästva jätku. Tulemus jääb ju siis ikkagi püsima. Kui tulemus on kohtunikule teatatud, jääb see kindlasti kehtima. Siit siis ka partiiprotokollide või kiirmales tulemuslehtede tähtsus, kuigi Kalevi turniir näitas, et needki kõike ei garanteeri.
Austraallased tunduvad olevat hädas sellega, et klubide võistlustel ei anta partiiprotokolle ära, noored aga kippuvad teatama vääri tulemusi. Nii on võistlustel ette nähtud, kui kaua võib teine pool tulemust vaidlustada (näiteks 15-minutilise kiirpartii puhul on see aeg 5 minutit). Vaidluse lahendamiseks peaks lõppseis nii kaua laual olema, aga vaevalt see nii kaua seal on. Sageli ei teadvat kohtunik, kes just kella seisma pani - nii ei saa ka kellade seiskamisest lähtuda.

Tõstatatakse ka analoogiline küsimus, mis saab siis, kui keegi teisele ebaõigesti mati kuulutab. Kui see toob kaasa käesurumise, siis ei saa ka ju enam partii tulemust muuta. Aga kui mängija seejärel leiab, et matti polnudki? Igatahes päris kindel moodus on see, et partiis ikkagi hoolega järele vaadata, mis tegelikult toimub, ja mitte minna impulsiivselt vastasega kaasa ega lasta end mõjutada.
Matikuulutamine seal, kus seda tegelikult pole, on kindlasti vastase häirimine ja katse teda mõjutada. Karistus selle eest peaks lähtuma sellest, kas kohtuniku arvates oli tegemist ettekavatsetud tegevusega või mitte. Kui mitte, siis võiks KB arvates vastasele maharahunemiseks ehk vaid minuti allesjäänud ajale juurde anda.

On toodud näide Uus-Meremaa turniirilt. Ettur jõudis viimasele reale ja kuulus muundamisele.
Selle asendamise lipuga teostas aga hoopis vastasmängija (kabes muide on isegi koodeksiga ette nähtud, et vastane võib kabestumisel panna teise mängija kivile teise nupu peale - seal küll valikuvõimalust pole), kes seejärel hüüdis: "Patt!" Kohtunik muidugi tühistas selle tulemuse ja tegi talle hoiatuse.

KB arvates (ja küll see nii on) ei ole ainult kätesurumine kindlasti piisav tõend alistumise kohta, kohtunikule ütlemine aga, et oled mati saanud, on seda kindlasti. Kusagil nende kahe vahepeal on siis seekord vaadeldav juhtum, kus just see mängija on kella seisanud ja just nimelt seepärast, et ta on (vähemalt enda arvates) mati saanud.
Lembit