Olümpiakohtunikest

Maleolümpiani jääb tänasest 5 kuud. Suur võistlus, kuhu tänavu olevat oodata 150 mees- ja 120 naiskonda. Eelmisel nädalal peeti võistluskohas Dresdenis peakohtuniku pressikonverents. Mis siit kaugelt vaadates ja nappi avaldatud infot arvestades huvi pakkus?
Kõigepealt peakohtunik ise. Paar aastat tagasi Tallinnas käies rääkis hollandlane Geurt Gijssen sellest, et on juba ettevalmistusi alustanud ja kavatseb Dresdenis tähistada oma suurvõistluste karjääri lõpetamist. Mõtlesin isegi korra naiivselt, et ehk on võimalus sinna sõita.
Ja nüüd oli siis peakohtuniku nimi Ignatius Leong, Singapuri Maleföderatsiooni president ja praegu ka FIDE peasekretär. Kuidas ja miks muutus toimus, ei tea. Ehk leidis aset midagi taolist kui aastal 2000, kui samaaegselt alustasid tegutsemist kaks peakohtuniku kandidaati - Gassanov ja Gijssen. Hollandit esindab kohtunike seas nüüd hoopis keegi Jos Pots. Leong on seni silma paistnud peamiselt Aasia võistluste korraldamisega, aga 52-aastasena on ta konkurendist üle 20 aasta noorem.

Teiseks on huvipakkuv kohtunike koosseis. Avaldatud on kolm nimekirja. Esimeses on 7 juhtivat kohtunikku eesotsas Leongiga, teises 46 väliskohtunikku, kolmandas 54 sakslast (siin küll kordub peakohtuniku asetäitja Deventeri nimi). Seega hakkab olümpial tavapäraselt tegutsema veidi üle 100 kohtuniku. Kunagi pole vist kohtunike koosseis muutunud vist nii radikaalselt. Eelmisel olümpial oli mul veel palju tuntud nimesid, seekord võib need sõrmedel üles lugeda. On loomulik, et vanemad langevad pikkamööda välja. Ometi ei näi mingit vanusepiiri eksisteerivat. Selle kinnituseks kaks tuttavat daami tippkohtunike seas: Carol Jarecki Briti Neitsisaartelt (!) ja Elizabeth Polichroniade Rumeeniast.
1991 leidis FIDE, et rahvusvahelise arbitri nimetus on devalveerunud, ja kinnitas nõuded uue, seeniornimetuse saamiseks. Enne järgmist kongressi avaldati FIDE bülletäänis kolme uuele nimetusele pretendeerija nimed: Jonathan Berry Kanadast, Carol ja millegipärast mina. Vahepeal olid aga hakanud puhuma teised tuuled ja see kongress muutis tiitli olematuks. Leiti, et kui mingi uus nimetus luua, sis on varsti selle omanikke jälle palju. Õige muidugi. Ka need kolm eelvaliku läbinut polnud ju teistest millegi poolest paremad. Loodi hoopis FIDE arbitri nimetus.
Suurmeistrist Elizabeth tegutses asjalikult ka reeglite komitees.
Teised tippkohtunikud on nüüd pärit Serbiast, Katarist ja Iraanist.
Kui palju on aga reakohtunike seas kasvõi neid, kes olid kümme aastat tagasi Elistas?
Minu arust vist ainult kolm: inglane Gerry Walsh, armeenlane Nikogosjan ja ehk kõige staaźikamana sakslasest paarimisspetsialist Christian Krause, kellega olin koos juba Vallettas 1980 ,kus pidime vaid paarikümne mehega läbi ajada, neistki polnud mitmed jugoslaavlased varem suurt võistlust näinud.
Kohtunike loetelus on näiteks tegutsejaid Botswanast, Sambiast, Simbabvest, Barbadoselt, Lõuna-Aafrikast , Palestiinast, Vietnamist, Usbekistanist, Kirgiisiast ja paljudest muudest rohkem või vähem eksootilistest riikidest. Küllap on kõikjal kogenud ja erudeeritud kohtunikke. Ei ole Eestit-Lätit-Leedut, pole isegi Venemaad, Põhjamaid esindab ainult üks Rootsi soomlane.
Tahaksin uskuda, et Maleliidu juhatus on teinud kõik nii meie võistkonna maksimaalse koosseisuga esinemiseks kui ka meie kohtunike tegutsemiseks rahvusvahelistel tiitlivõistlustel. Minu arust on ka sellel viimasel mingi roll maa malemaine kujundamisel. Pealegi on meil viimastel aastatel rahvusvahelise nimetusega kohtunike arv hoogsalt kasvanud.

Pärast Leongi pressikonverentsi kirjutas võistluse koduleht selle olümpia 8 uuendusest. Neist enamusega peaksime juba tuttavad olema kasvõi minu 11.XII "Olümpia korrigeerib paarimist" järgi. See tähendab nii meestel kui naistel ühesuguseid võistkondi (4 mängijat + 1 varu), voorude arvu vähendamist 14-lt 11-le (ajakava on siis 5 vooru - vaba päev - 5 vooru - vaba päev - viimane voor), matśipunktide pidamist peamiseks näitajaks ning võistkondade jaotamist avavoorude paarimiseks 5 tugevusgruppi, et vältida väga ebavõrdseid kohtumisi.

Mõned asjad olid ometi Leongi suust uudiseks. Kui varem võis koosseisude muudatusi teha turniiri alguseni ja vahel polnud veel teises-kolmandas voorus täpselt teada, mitu võistkonda üldse mängib, siis nüüd on nimelisteks ülesandmisteks määratud kindel tähtaeg - 12.september ehk kaks kuud enne olümpiat.
Kõige resoluutsemad tunduvad korraldajad ja kohtunikud vähemalt esialgu olevat mängule ilmumisega. Kellade käivitamiseks ettenähtud ajal (kell 15) peavad kõik istuma laua taga. Keda pole, see kaotab otsekohe partii. Kui pole kumbagi, siis lõpetatakse partii 0:0.
Uue koodeksi projekti art. 6.7 sätestab: "Mängija, kes ilmub malelaua juurde võistlusel mängukorra ettenähtud alguseks määratud ajast hiljem, kaotab partii, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Kui eeskirjades pole ette nähtud, mingit muud aega, on kaotusele eelnev aeg 15 minutit."
On täiesti loomulik, et võistlused algavad õigel ajal ja nii on see peaaegu kõigil aladel. Ka male ei tarvitse olla erandiks. Kahjuks on maletajad pikka aega harjunud sellega, et kuni tunnine hilinemine on peaaegu et normaalne. Eks näeme, kuidas olümpial seda mentaliteeti murda õnnestub (seal on muidugi asi lihtsam) ja seejärel ka teistel võistlustel.

Veel üks uuendus on viiki leppimise keeld enne 30. käiku (seal on tõepoolest olnud matśe, kus kõik partiid on kiirviigiga lõppenud). Leong ütleb, et seda on ka varem olümpiaadidel proovitud (ju siis 60-ndail aastail), aga Fischer olevat seda keeldu ignoreerinud ja karistust polevat järgnenud.
Koodeksi projekti art. 9.1b: "Võistluse reeglid võivad ette näha, et mängijad ei või leppida viiki enne kindlaksmääratud arvu käike või üldse ilma kohtuniku või tema esindaja nõusolekuta."
Ah jaa, võistluse ettevalmistamisega ollakse igati rahul.
Lembit