Puudutatud - kas ka käidud?

Ootasin Geurt Gijsseni juuniveerust eelkõige mingit seletust Dresdeni olümpia kohtunike nimetamise kohta, kuid kahjuks ei leidnud. Seevastu valmistub Geurt ilmselt hoolikalt sealsamas toimuvateks RC koosolekuteks, kus peaks kinnitatama uus koodeks.
Kui vaadelda seekordseid küsimusi-vastuseid, siis käsitlevad need üllatavalt mitmel korral malendite puudutamist.

Küllalt tavalise juhtumi toob ühe kreeklase kiri. Kaks meest on partii alguseks laua taga. Surutakse käsi ja siis teeb valge avakäigu 1. e4. Kõik musta malendid pole veel korralikult reas. Must ei ütle midagi, püüab aga oma nupud väljade keskkohta seada. Esimesena puudutab ta f-etturit. Siis teeb ta käigu 1. ... c5. Valge kutsub kohtuniku ja nõuab käiku f-etturiga. Oma kohtunikupraktikast ei mäleta küll, et keegi oleks analoogilises olukorras niisuguse taotlusega esinenud. Aga alust ju nagu on. Peab siis nüüd tõesti f-ettur liikuma?
Geurt väidab, et enne 1. käigu tegemist võivad mängijad oma malendeid kohendada, ütlemata selleks "kohendan". Reeglitesse seda kirjutatud pole, aga küllap on see loogiline. Võtame siis seda kirjutamata reeglit arvesse. Geurt meenutab juhtu, kus Kasparov oli pahandanud, kui Ivantśuk oli valjuhäälselt "kohendan" öelnud, enne kui malendeid õigeks seadma hakkas.

Taivanist on lugu seal juunioride MM-le eelnenud valikturniirist. Üks poiss olevat selgelt öelnud "kohendan", siis kohendanudki ratsut, aga käinud hoopis löögi all olnud lipuga. Vastasmängija kutsus kohtuniku. See leidis, et "kohendan" polnud öeldud piisavalt valjusti. Nii pidi poiss käima ratsuga ja punkt läks kaotsi. Kõrvalvarjundi annab asjale see, et kohtunikuks oli vastase ema.
Kuidas oleks objektiivne kohtunik pidanud selles olukorras toimima? Naaberlaua mängijad olid kuulnud, et "kohendan" tõepoolest öeldi. Kas nende ütlusi oleks pidanud arvesse võtma?

Kohtunik satub alati raskustesse, kui mängijad on erinevatel seisukohtadel. Ükskõik, millise otsuse ta teeb, tunneb üks mängijaist tavaliselt ikka, et talle on liiga tehtud. Ometi tuleb ju otsus langetada. Kohtunik peaks kõik tegema tõe väljaselgitamiseks. Niisiis peaks ta kuulama ka võimalikke pealtnägijaid (-kuuljaid). Kui kohtunikul pole põhjust nende erapooletuses kahelda, saab nende arvamust arvestada. Lapsevanemast kohtunikul pole vaja end kohtunikutegevusest taandada. Antud konkreetsel juhul olen küll Geurtiga päri, et targem oleks olnud lasta see vaidlusküsimus mõnel kolleegil otsustada.

Üks soomlane on tulnud tagasi Geurti aprilliveerus tõstatatud vangerdusküsimuse juurde (vt. ka minu 17.IV Määrustevastastest käikudest). Meenutan, et valged tõstsid seal kuninga e1-lt g1-le ja otsustasid siis ikkagi mitte vangerdada. Kui ta nüüd kella vajutab, on ta siis teinud määrustevastase käigu (mis lubaks nüüd teha kuningaga mistahes käiku) või ainult selle esimese poole (mis sunniks teda tingimata vangerdama, kui see on võimalik)?
Soomlane leiab, et selguse tooks selles asjas ühe sõna muutmine artiklis 7.4a: Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik ... , tuleb taastada olukord (mitte seis), nagu see oli vahetult enne vea tekkimist.
Geurt nii suur optimist pole, kuigi Dresdenis asi ilmselt arutusele tuleb. Seni on aga RC esimehe tõlgendus täiesti selge. Lähtuda tuleb vangerdusest kõnelevast artiklist 4.6b: Kui mängija on kuninga käest vabastanud, pole käik veel tehtud, kuid mängijal pole enam õigust teha mingit muud käiku sellele poolele, kui see on määrustepärane.
Niisiis kui oled käinud Ke1-h1 või Ke1-b1, siis on see määrustevastane käik ja sa võid teha mistahes kuningakäigu, kui aga Ke1-g1, siis on see osa vangerdusest ning ongi võimalik ainult vangerdus ja vanker tuleb tõsta h1-lt f1-le.
Lembit