Saatuslik armageddon

USA tänavustel naiste meistrivõistlustel olid kaks mängijat teistest märksa tugevamad: nii Irina Krush kui Anna Zatonskih said võrdselt 7,5 punkti 9-st. Vastavalt juhendile (mis oli üsna sarnane Eesti Ekspressi omale) mängiti seejärel 2 kiirpartiid, kus kummaski võitsid valged. Seejärel peetud välkpartiides tehti juba suuri vigu: Anna pani lipu ette, Irina aga kaotas hea seisu. Siit siis kummalegi punkt mustadega. Eriti võis väsimust tunda Irina, sest pärast viimase vooru 6 tundi ja üle 100 käigu kestnud partiid jäi lisamängudeni ainult veerand tundi.

Seejärel siis äkksurm - armageddon. Valge peab siin kindlasti võitma, mustale piisab viigist.Kui palju minuteid peaks siin kumbki pool saama, selle üle vaieldakse. Eesti juhendites on vahekord tavaliselt 6:5, FIDE turniirimäärused annavad teatavasti 5:4, nii mängiti ka noorte kiirmalet Kohtla-Järvel. Tulsas toimiti nii, et see proportsioon lasti paika panna Irinal kui senisel tśempionil. Tema valik oli 6 minutit ja 4,5 minutit. Seejärel aga võis Anna valida, kumma värviga ta mängima hakkab. Anna valis mustad.
Kogu partii oligi Irina kellal rohkem aega. Ta väidab, et oli 8 sekundit 3 vastu, Anna kinnituse järgi veel 6 sekundit 2 vastu ja kuigi Irina ütleb, et ta olevat käinud otsekohe, lõppes partii nii, et Irina kellapoolel jõudsid numbrid nullini, Annal jäi sinna aga veel viimane sekund. See sekund otsustaski USA meistritiitli - tavamales.

Mõni päev tagasi pöördus Irina USA Maleföderatsiooni ja maleüldsuse poole avaliku kirjaga, kus kinnitab, et selle partiiga tehti talle liiga ja võeti meistritiitel ebaausalt käest ära. Nimelt oli Anna käinud pidevalt enne, kui Irina jõudis oma käigu lõpetada ja kella vajutada. Niipea aga kui Irina kella vajutas, vajutas ta selle kohe tagasi. Keegi vahele ei sekkunud. Ükski kohtunik ega korraldaja ei taganud otsustavatel momentidel fair-playd (ausat mängu). Kõik oli võimalik (free-for-all). Töö tulemus võeti ära ja võitis halvemate välgutamiskommetega mängija. Tähtis polnud teha parimaid käike, vaid käia võimalikult kella lähedal oleva malendiga.
Sekundite kiire haihtumine kellalt oli ta sedavõrd endast välja viinud, et ta ei suutnud pärast partiid midagi ette võtta, kui mitte arvestada ühe malendi laualt pühkimist. Irina arvates tuleks tiitel uuesti välja mängida normaalsetes partiides tavalise ajakontrolliga, mis ei muudaks mängijaid kella taguvateks ahvideks. Teda rahuldaks ka tiitli andmine mõlemale. Kellegi tulemusi ega reitingut see partii ei mõjutanud.

Arvan, et suudan ette kujutada partii õhkkonda ja Irina partiijärgseid tundeid. Formaalselt on aga väga raske (kui üldse!) asja tagantjärele Irina kasuks lahendada, kui muidugi partner selleks omapoolset head tahet ei ilmuta. Protestida tuleb kas partii ajal või vahetult peale seda, mitte nädalapäevad hiljem.
Kiir- ja välkmale, armageddonist kõnelemata on mängud, kuhu kohtunik omal algatusel nina vahele ei topi, kuigi 13.1 ta jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks, 13.3 jälgib partiisid, eriti kui mängijad on ajapuuduses ning ta 13.2 peab tagama head mängutingimused ja vältima mängijate segamist.

Loomulikult pidi kohtunik toimuvat tähelepanelikult jälgima. Kui miski Anna tegevuses oli reeglitega vastuolus, pidi Irina sellele kohtuniku tähelepanu juhtima ja see vastavad meetmed võtma. Kui oli ... Aga ehk polnudki. 1.1 Mängija on käigul, kui vastasmängija käik on tehtud. Ka koodeksi uues redaktsioonis pole siin muudatusi oodata. Kohe pärast ühe malendi ümberasetamist võib teine käigu teha, muidugi mitte enne - siin peavad kohtunikud olema valvsad. Kui tavamales niimoodi palju aega võita ei õnnestu, siis välgus või armageddonis võib sellel olla otsustav tähtsus. Nii võib olukorra kasutamise oskus olla mänguoskusest olulisem.

Igal turniiril mängitakse just selle võistluse reeglite järgi. Need reeglid on kõigile mängijaile teada ja turniirile lülitumisega on nad neid aktsepteerinud. Olgu nad head või halvad, nad kehtivad sellel turniiril ja nende korrigeerimine või muutmine enam arvesse ei tule. Nii ei usu ma ka siin võimalikesse korrektiividesse.

Ameeriklaste leheküljel puhkenud diskussioonis tsiteeris aga keegi minu kunagist head tuttavat Eduard Gufeldit: armageddon pole male. Küllap ta male ikkagi on, aga selle eriline alaliik. See, kes võidab armageddonipartii, ei tarvitse tingimata olla
parim tavamales.
Meenuvad Eesti Ekspressi meistrivõistlused 2007. Ka seal otsustati tiitel (ja mitte ainult Ekspressi oma) armageddoniga. Selles viimses partiis oli ühel lõpuks peotäis nuppe üle, aga aeg nullis, teisel mitte küll 1, vaid tervelt 3 sekundit alles. Kumbki pool mängis seda partiid (peaaegu) korrektselt, nii et kohtunik ei pidanud sekkuma. Aga kes mängis paremini ja vääris meistritiitlit? Eesti meistriks sai kõigi reeglite järgi see, kellel veel aega varuks. Kaotaja tänas kohtunikku tegutsemise eest. Kõik oli nagu korras. Kellelgi polnud millegi vastu protesteerida. Ja ometi ei saanud ka kohtunik aru, kes oli parem mängija, see, keda peaks tavamales parimaks lugema.
Tänapäev tähendab armageddoni võidukäiku. See on põnev ja pealegi aeg on raha. Aga ometi palun korraldajaid: kui vähegi võimalik, lahendage asi kuidagi teisiti. Nii tava-, kiir- kui ka välkmalel (ja armageddonil muidugi ka) on oma spetsiifika ning males oma koht. Igaüks neist selgitab parima just sellel alal.
Lembit