Viimaseid pudemeid juuniveerust

Üht-teist on meil Geurti viimasest veerust veel vaatamata jäänud.

Võimalik, et koodeksi ümbertegemise käigus leiavad muutmist ka need artiklid, kus käsitletakse keelatud sidevahendite kasutamist. Neil võimalustel peatusin 9.IV Mobiilihelinad jälle päevakorral ja 17.VI Kuidas karistada? On vaieldud selle üle, kas kohtunikele tuleb täpselt ette kirjutada, kuidas nad peaksid toimima.



Teises suunas tahaks reegleid muuta üks Chesscafes sõna võtnud itaallane. Tema arvates seab viimasel Dubai lahtisel turniiril oma mobiiltelefoni kaudu otsest mänguabi saanud iraanlane kahtluse alla kõigi turniiride usaldusväärsuse ja järgmiselt FIDE kongressilt peaks ootama vastumeetmeid.

Itaallase ettepanekud on sellised: Kui mängija leiab, et tema vastane käib mõjuva põhjuseta korduvalt turniirisaalist ära, siis peab kohtunik seda kontrollima, vajadusel sedagi, kas tema kehal või asjade hulgas pole mingeid peidetud elektroonikaseadmeid. Kui korraldusele ei alluta, võiks kohtunik kohe lugeda partii kaotatuks või kutsuda politsei, et pettuse kohta tõendeid otsida.

Geurt ei näi ettepanekust vaimustatud olevat. Tema arvates ei tohiks uute reeglite kavandamisel lähtuda mingist üksikjuhtumist, politseil aga on ilmselt tähtsamatki teha. Ülepingutatud reeglitest oleks vähe kasu. Aga eks kongress arutab.



Üks soomlane on tagasi tulnud Cheparinovi ja Shorti käesurumise intsidendi juurde. See juhtus jaanuaris Wijk an Zee turniiril. Ei hakka sellel siinkohal lähemalt peatuma, sest olen seda põhjalikult kirjeldanud 21.I Kas kätt peab andma?

Õigupoolest küsis soomlane, kuidas õnnestub mängijatel niimoodi kohtunikke lollitada. Geurti vastuse mõte oli: saab küll, kui mängijad tunnevad reegleid kohtunikust paremini. Ilmselt olid mängijad üht otsust varem lugenud, kohtunik aga tutvus sellega alles avariiolukorras. Jutt on nimelt just aasta tagasi Tallinnas vastuvõetud FIDE presidendinõukogu otsusest:

Iga mängija, kes ei suru oma vastase kätt (või ei tervita oma vastast vastavalt oma kogukonna tavapärastele reeglitele) enne partii algust FIDE turniiril või matśil (ega tee seda ka kohtuniku vastavat palvet) või solvab meelega oma vastast või võistluse ametiisikuid, kaotab vastava partii otsekohe ja lõplikult.



Küll aga eeldab iga normatiivakt, et selles kasutatud terminid oleksid kõigile üheselt selged. Pärast Cheparinov - Shorti lugu küsisid mitmed meie mängijad ka minult turniiridel, mida ma teeksin, kui nemad ka kätt ei anna. Aga ausalt öeldes ei teadnudki ma, kas näiteks Eesti Ekspressi võistlused on FIDE turniir või mitte: FIDE reeglite järgi seda küll korraldatakse ja reitinguarvestusse see saadetakse, aga FIDE enda nimel seda ei peeta nagu MM-i või olümpiat. Pärast Geurti vastust soomlasele läks mu enesetunne tagantjärele nüüd veidi paremaks. Nimelt kirjutab RC esimees, et ka tema ei tea, mis on need FIDE võistlused, millele PN oma otsuses viitab. See ametimees ju peaks teadma märksa rohkem kui mõni meie C litsentsi kohtunik ... Ehk keegi targem siis selgitab.



Veel püüab Geurt sellel veeerul ühele ameeriklasele selgitada üht põhierinevust śveitsi süsteemi kahe mooduse vahel. Kusagil on ta ju isegi kirjutanud, et śveitsi süsteemi polegi olemas, vaid on mitmeid śveitsi süsteeme.
Vaatluse all on seekord Hollandi ja Bursteini süsteem. Viimast on pikka aega kasutatud ka olümpiatel. Kuidas selgitada alumisse gruppi viidavat mängijat, kui mingis punktigrupis on paaritu arv osavõtjaid? Paarimiseks reastatakse kummalgi puhul punktigrupi mängijad nende Buchholzi punktide (= mängija kõigi vastaste punktide summa) järjekorras. Hollandi süsteemi puhul oli see mulle uudiseks. Tavaliselt on seal järjestuse aluseks olnud mängijate reiting, s.t. koht turniiritabelis. Selgub aga, et Hollandi süsteemegi on kaks, üks neist põhineb reitingutel, teine Buchholzil.

Kui grupis on 7 mängijat, leitakse Bursteini süsteemis kõigepealt vastane nr. 1-le, (põhimõtteliselt peaks see olema madalaima Buchholziga mängija ehk nr. 7), siis nr. 2-le jne.
Grupis peaksid olema võimalikud 3 paari, alla viiakse see, kes üle jääb, ideaaljuhul on selleks keskmine, s.t. nr. 4.
Hollandi süsteem viib alla kõrgeima Buchholziga mängija (nr. 1), sest kõrge Buchholz peaks tähendama, et ta on seni mänginud tugevaimate vastastega ja on seetõttu ära teeninud võimaluse mängida nõrgemaga. Kui nr. 1-le järgmises grupis vastast pole, viiakse alla nr. 2 jne. Seejärel püütakse omavahel kokku viia allesjäänud mängijad, ikka üks ülalt- ja teine altpoolt.
Küllap on käsitsi paarimisel siiski lihtsam reastada grupisiseselt mängijad siiski mitte Buchholzi (mida on vaja kogu aeg arvutada), vaid reitingu alusel.
Lembit