Järjekordne veerg

Esimene teema, mille Geurt Gijssen oma uues veerus arutusele võtab, on jälle üks variatsioon käigu tegemisest ja sooritamisest. Sedapuhku väidab end olevat segadusse sattunud üks Prantsuse tippkohtunikke Christian Bernard (IA 1989). Tema küsimus oli, millal ikkagi mängija kaotab käimisõiguse.
Tema olevat kohtunikutööd õppinud RC eelmise esimehe Boźidar Kaźici õpikust, mille järgi partii kuni oma lõpuni koosneb järgmistest korduvatest faasidest: 1) mängijal on käimisõigus, 2) ta teeb käigu, 3) pärast selle käigu sooritamist (completion) on vastasmängijal õigus käia.
Seisu kolmekordse kordumise puhul ütlevad aga reeglid, et kui mängija enne taotluse esitamist oma malendit puudutab, siis pole tal enam mingiks taotluseks õigust. Järelikult kaob nagu käigu (?) õigus malendi puudutamisega.
Bernard olevat nii õpetanud ka noori kohtunikke. Nüüd aga öeldavat talle, et midagi sellist reeglites pole.

Mis jääb siis Geurtilgi muud üle, kui tsiteerida uuesti artiklit 1.1 Mängija on käigul, kui vastasmängija käik on tehtud - mitmendat korda küll?
Mängijal on õigus käia pärast seda, kui vastasmängija teeb (makes) või sooritab (completes) käigu - aga kummal juhul siis ikkagi, see olevat üha arutlusobjektiks. Kas pole siin tegemist RC esimehe mõningase taandumisega esialgu kindlast seisukohast?
Geurti arvates hõlmab mõiste "käigu tegemine" siiski rohkemat kui lihtsalt ühe malendi asetamist teisele väljale. See tähendab ühtlasi, et vastasmängijal on võimalus (või õigus) mingi taotluse esitamiseks. Midagi selles suhtes võrreldes Kaźiciga muutunud pole. Näiteks kaob ju pärast käigu tegemist mängijal võimalus (või õigus) viiki taotleda. Geurt leiab, et muutunud on vaid see, kuidas tänapäeval asju arutatakse ja meie põlvkonnal on vahel raske seda aktsepteerida.
Ehk see nii ongi, kuigi ma ise Geurti järjekordsetest seletustest palju targemaks ei saanud. Meenutan aga, et RC asendas koodeksis sooritamise tegemisega alles 1997 ja siis oli juba 3 aastat Kaźici asemel komitee esimeheks olnud Gijssen.

Aga ajuti tõstatakse Chesscafes lausa absurdseid küsimusi. Seekord on keegi pakkunud arutamiseks seisu:
Valged: Kg6, Ef7. Mustad: Kh8, Ee2. Käigul mustad.
Mustad taotlevad viiki, kuna mõlemate etturite muutmisel samavärvilisteks odadeks ei saavat seda seisu normaalsete vahenditega võita. Ei saa muidugi, aga miks neist etturitest peavad odad saama?? Ei mõista, kus siin puänt peaks olema.

Aga pühendanud on Geurt selle veeru hiljuti meie hulgast lahkunud Hollandi maletegelasele ja -kohtunikule Wil Haggenburgile (68). Kui Geurti suhted oma maa maleliiduga on olnud keerulised, siis olevat Wil Geurti väitel tegutsenud peaaegu igal võistlusel (IA 1986). Tema leivanumbriks on śveitsi süsteemi paarimine. Koos Geurtiga panid nad paika selle süsteemi reitingutel põhineva hollandi variandi (FIDE õnnistus 1992).
Kõige tihedam koostöö oli mul Wiliga Moskvas 1989 MK valikturniiri ajal (128 mängijat, neist 86 GM). Peakohtunikeks olid määratud Kaźic ja Gijssen, asetäitjateks GM Averbahh ja mina. Geurt tookord üldse Moskvasse ei tulnud, Averbahhi oli vaid haruharva näha. Seetõttu oli mul tohutult tegemist, võibolla ei osanud ma küll teisi tööle panna. Aga vähemalt paarimisega probleeme polnud - seda korraldas Wil. Ühele pildile oleme aga jäänud sama aasta lõpust Palma de Mallorcast, kus toimus sama sarja finaalturniir (juba 184 mängijat, neist 156 GM). Ka seal oli paarimine põhiliselt Wili käes. Korduvaid kokkupuuteid oli ka varem ja hiljemgi. Tagasihoidlik, vastutulelik ja rahulik mees - nii nagu pidigi olema.
Lembit