Campo on lahkunud

Legendaarset Campot ei ole enam. 83-aastaselt lahkus eile kauaaegne maletegelane, FIDE president aastail 1982 - 95 ja hilisem aupresident Florencio Campomanes. USA-s hariduse saanud jurist, kes oli Filipiinide esimene rahvuslik malemeister ja viis oma võistkonna 1956 ka Moskva olümpiale. Maailma male heaks (eriti kolmanda maailma riikides) tegi ta kindlasti palju, kuigi sageli oli see tegevus vastuoluline ja kutsus esile kriitikat. Kõigile ju meeldida ei saa. Siinkohal pole neid asju mõtet käsitleda.

Minu arust oli Campo maailma kõige suurema staaźiga malekohtunik. Rahvusvaheliseks arbitriks sai ta juba 1958 (enda väitel veel aasta varem), samal aastal kui tuntud tegijatest ka juba lahkunud Boźidar Kazic ja Robert Wade. Campo tegevust kohtunikuna ma näinud pole, kui mina temaga kokku hakkasin puutuma, tegeles ta juba hoopis tähtsamate asjadega. Kokkupuuteid oli mul temaga aga aastate jooksul rohkesti. Siinkohal vaid mõned meenutused.

Campo esimene autogramm pärineb mul kevadest 1984. See on kõrvuti Irina Levitina ja Lidia Semjonova omadega pretendentide finaalmatśi eriümbrikul. Olin selle matśi peakohtunik ja ka Campo viibis suurema osa ajast Sotśis. Nõukogude malejuhtidega oli ta parajasti millegipärast pahuksis ning nii jäeti tema saatmine ja üheskoos sealsete vaatamisväärsustega tutvumine põhiliselt minu hooleks. Üks sealseid sümboleid oli Sõpruse puu. Koos kuulutati ka meid sõpruse aednikeks ja anti vastavad tunnistused. See, et Campo malet väga armastab, sai mulle vähemalt küll selgeks. Ehk jäin minagi talle tookord veidi silma.

Kolmel korral olime koos MM-matśidel. 1985 Moskva. Vaid 3 päeva enne Karpov - Kasparovi teist matśi on FIDE kongress jõudnud peaaegu kõigis detailides kokkuleppele. Eelmisel, skandaalselt pooleli jäänud matśil oli Campo leidnud ainuisikuliselt, et kõik matśiga seotud inimesed on täielikult ammendanud oma füüsilised ja psühholoogilised reservid, millega edasimäng osutub mõttetuks. Nüüd võetakse vastu Campo idee: et kohtunikutegevus oleks täiesti erapooletu, peab MM-l olema 2 peakohtunikku - üks paaritu, teine paarisnumbriga partiidel. Kui teine mees ametis, ei tohi kolleeg isegi mängutsooni ilmuda.
See, kuidas nädalavahetusega õnnestus end töölt rohkem kui kaheks kuuks vabaks saada ja Moskvasse pilet hankida, on omaette küsimus. Kuivõrd peakohtunike asetäitjad töötasid koos kõigil partiidel ja minu kolleeg Lodewijk Prins vaevus partii jooksul vaid korra kohvijoomiseks laua tagant tõusma, siis püüdsin kuidagiviisi peakohtunike tegevust koordineerida, et need väga üksteisest ei erineks. Vist õnnestusimegi, sest võrreldes esimese matśiga näisid asjad kulgevat normaalselt ja viisid maailmameistri vahetusele.

1986 oli jällegi tegemist eksperimendiga - nii meeste kui naiste matś jaotati ära kahe linna vahel (Campo ütleb pärast, et oli arvanud, et mulle meeldib London rohkem kui Leningrad, nii määrati mind Londonisse). Rahule ei jäänud vist tookord küll ükski osavõtja. Matśid olid sel ajal pikad ja väsitavad, poole pealt ümberkolimine sundis taas kohanema uute tingimustega ja katkestama juba väljakujunenud elurütmi.
Sellest matśist on meelde jäänud FIDE delegatsiooni (kuhu ka kohtunikud arvati) iganeljapäevased kogunemised kõikvõimalike probleemide arutamiseks Campo luksusnumbris, millele järgnes õhtusöök kusagil peenes restoranis. Nõukogude poolt olin neis ainsaks osalejaks. Malemaailma tollased telgitagused said mulle nii märksa selgemaks.

1987 Sevilla. Kohustuste ja õiguste jaotamine FIDE juhtkonna ja kohaliku orgkomitee vahel oli tunduvalt muutunud viimase kasuks. FIDE presidendi roll matśidel oli üldse muutunud ebamäärasemaks. Formaalselt oli ta nüüd apellatsioonikomitee esimees, tegelikult ei täitnud ta ka neid ülesandeid, sest kunmmalgi matśipoolel oli komiteel veel ka oma tegevesimees. Ka finantsasjade otsustamisel oli FIDE sõna- ja otsustusõigus tunduvalt vähenenud. FIDE delegatsiooni kokkusaamisi oli vaid kolm ja neilgi arutati mingeid tähtsusetuid asju.
Meenub, kui Campo matśi lõpetamisel pöördus valitsust esindanud asepeaministri poole, ajades algul segamini selle eesnime, seejärel aga nimetas teda vabariigi asepresidendiks (sealne tava on nimetada peaministri asetäitjat valitsuse asepresidendiks). Vist ükski kuningriigi suurem leht ei jätnud seda järgmisel päeval mainimata.
Jälgisin seal esmakordselt ka FIDE kongressi tööd. Imestas tookord see, et kui selgus, et kvoorumit pole ja hääletada ei saa, otsustas Campo ainuisikuliselt, kes kohalolijaist kellegi nimel hääletada võis. Hääletusmasin võis tööle hakata, demokraatiast oli aga asi kaugel.

1990 olin naiste pretendentide turniiri peakohtunik Borźomis. Esimene probleem tekkis meil Campoga juba turniiri avamisel. FIDE reeglid nägid ette, et ühe maa mängijad ei tohi viimase kolme vooru jooksul omavahel kohtuda. NSVL-i esindas 8-st mängijast 4 (tegelikult olid kolmel grusiinlannal laual juba oma lipud). Veendusin mõne katse järel ülesande lahendamatuses ja informeerisin sellest ka turniiri avamisele tulnud Campot. See ei olnud aga valmis reeglist loobuma ja nii oli veel avatseremoonia esimeste kõnede ajal lahtine, kuidas toimida. Siis ulatati mulle koopia tollase reeglite komisjoni esimehe Kaźici faksist Campole, mis kinnitas, et asi on võimatu ja tuleb piirduda kahe viimase vooruga. Küll aga polnud ma päri Kaźiciga, et sel juhul jääb loosimiseks vaid üks variant. Olin leidnud ka teise.
Kasutasin Campo sealviibimist ära pooletunniseks vestluseks Eesti Maleliidu FIDE liikmeks taastamise üle. Campo märkis, et FIDE põhikirja järgi saab ühest riigist temas osaleda vaid üks organisatsioon. Ta ei olevat Eesti vastu, kuid Eesti iseseisvuse taastamiseni ei saavat küsimust otsustada. Novi Sadi maleolümpial osalemine ei olevat võimalik (nii selgus hiljem ka kohapeal). Rahvusvahelisel areenil saab esialgu mängida vaid NSVL Maleföderatsiooni kaudu. Aeg polnud veel kätte jõudnud.
Campoga oli mul sel teemal hiljem veel mitmeid faksivahetusi. Novi Sadist kirjutas ta mulle: "Usu mind, kallis Lembit, et ma sümpatiseerin teie üritusele, kuid mu esmane ja kõrgem ülesanne on tagada kinnipidamine FIDE põhikirjast."

13. septembril 1991 oli NSVL Maleföderatsioon lõpuks FIDE-le teatanud, et kuivõrd Balti riigid on iseseisvad, toetab ta nende ühinemist FIDE-ga täisõiguslike liikmetena. Päev varem oli Campo mulle kirjutanud, et Eesti poliitilised tunnused ületavad Peaassamblee Novi Sadi resolutsiooniga ettenähtuid, ja palunud mul võimalikult kiiresti täita küsimustik andmetega EML kohta. Andmed osutusid piisavaks ja nii tuli ka kutse sõiduks Berliini FIDE kongressile.
1. detsembril oli FIDE Keskkomitee istung, päevakorras ka punkt Balti riikide õiguste taastamisest. Kuivõrd poliitilised sündmused olid arenenud oodatust kiiremini, leidis Campo, et asja polegi vaja arutada ja tegi järelduse, et Balti riikide õigus kuuluda FIDE liikmeskonda on taastatud. Seda kinnitas aplaus. Siis ütles ta, et Balti riikide esindajana on kohal üks maailma juhtivaid malekohtunikke ja andis mulle sõna. Esinesin siis kõigi kolme maleliidu nimel. Kaks päeva hiljem kinnitas otsuse ka Peaassamblee, kus samuti tuli esineda.


Kevadel 1992 sain Campolt kirja, et olen määratud vanemkohtunikuks Manila olümpiale (kolm selliseid ametimehi meeste turniiril oligi). Tal oli hea võimalus näidata, kuidas ta kodumaa sellise turniiriga toime tuleb. Tuli küll. Campo püüdis nüüd teha kõik, et võistkondi oleks võimalikult palju. Tahtis, et kindlasti mängiks ka eelmise olümpia korraldaja Jugoslaavia, aga see oli juba osadeks lagunenud. Ka Jugoslaavia koondise mängimisest FIDE lipu all ei tulnud välja. Gruusia naiskond võitis olümpia nii, et tema maa polnud veel jõudnudki FIDE-sse astuda.


1994 Moskva olümpia. Selleks ajaks oli osa suurmeistrite rahulolematus FIDE-ga üsna suureks muutunud. Campogi kaalus presidendi kohalt lahkumist. Siiski lähendas üsna viimasel momendil võistluspaiga leidmine kõiki osapooli. Lehed kirjutasid sel ajal palju Campo ja Kasparovi leppimisest, alla kirjutati deklaratsioon FIDE ja Professionaalsete Maletajate Assotsiatsiooni koostööst. Näis, et malemaailma ühtsus on taastumas. Selle üle avaldas rahulolu ka olümpial viibinud ROK-i president Samaranch, kes siiski pidas vajalikuks rõhutada, et male võtmist tavaliste olümpiamängude kavva veel ei arutata. Ometi piisas sellestki Campo otsuseks lasta oma ametiaega pikendada.

1995 pidasime FIDE kongressi ühes Pariisi eeslinnas. Paljudele osalejatele tuli üllatuseks, et maleelu juhtimises toimub siiski pööre ja Campo asemel saab presidendiks esialgu veel üsnagi tundmatu Iljumźinov. Aga ega Campo maletegevus sellega veel otsa saanud. Kohtusime järgnevatel aastatel veel mitmetel kongressidel. Hoopis mina olin see, kes oma tegutsemise tegelikult lõpetas.

Viimati olin Campoga koos kongressil 1999. Viimasel hommikul viipas Campo mu enda kõrvale ja palus Casto Abundot meid pildistada. Pildi tagaküljele kirjutas ta: To Lembit - Best wishes and may you keep up the sterling work you have done for Estonian and world chess. Campo, Doha 7. X 99.

Kord kohtusime siiski veel. Nimelt käis Campo Tallinnas kontrollimas meie olümpiakõlblikkust (hindas seda muide võrreldes Torino ja India linnadega 50 : 50). Väitis kaljukindlalt, et on Olümpia hotellis kord varemgi olnud, aga seda olevat põhjalikult ümber tehtud. Vaevalt küll.
Saime siis tema luksnumbris vastastikku mälestusi heietada. Kõneles oma rohketest sõitudest, venelaste Ameerikasse kolimisest, maletegelaste seotusest poliitiliste parteidega, kohtunike tegevusest ja muustki. Leidis, et Gijssenit kasutatakse liiga palju ja ta tegevat vigu. Tallinn kui linn näis talle vägagi meeldivat. Lubas Iljumźinoviga rääkida, et mind jälle kohtunikuna kasutataks ja taas mingisse FIDE komisjoni arvataks. Isegi paberid auliikme valimiseks laskis ära täita. Aga nii need asjad jäid, enam meil kontakte polnud. Isegi juubeliõnnitlused pidin talle Abundo kaudu vahendama, sest õiget meiliaadressi mul polnud.

Viimastel aastatel kippus Campole kallale vähk, 2007 elas ta üle autoavarii. Aga vaatamata halvenenud tervisele ilmus ta nimi aeg-ajalt ikka ja jälle nähtavale kuni päris viimase ajani.
Puhka rahus Campo, malemaailm ei unusta Sind!
Lembit