Korduvad seisud

Üks Chesscafes avaldatud seis tundus tuttavana. Selgus, et ühel Saksa lehel oligi asja juba arutatud. Nüüd võeti see uuesti esile. Seis ise oli aga üpris lihtne:
Valged: Kc3, Oe3, Ec5 ja d4 (4). Mustad: Kd5, Of3 (2).
Ühel poolel küll kaks etturit rohkem, aga laual ikkagi ilmselge viik. Lisasekundeid käigud selles partiis juurde ei andnud, nii et võimalus taotleda viiki art. 10.2 järgi oli täielikult olemas. Miks seda seni polnud tehtud, ei tea. Võib-olla, et seis oli sellisel kujul alles äsja lauale tekkinud. Aga nüüd olid mustal jäänud kellale ainult viimased 3 sekundit. Viigitaotluse ta esitaski. Reitingud olid meestel pealegi sellised, et pidid teadma, kuidas odaga edasi-tagasi käia, et viiki hoida. Kohtunik laskis aga edasi mängida. Kolm käiku hiljem läks aeg üle ja võidupunkt seetõttu valgele.

Mis siis nüüd? Enam pole teha midagi. Art. 10.2d ütleb, et kohtuniku otsus seoses selle artikliga on lõplik, proteste esitada ei saa.
Võib hinnata vaid, kas kohtunik toimis kõige arukamalt või mitte. Art. 10.2a järgi pidi ta veenduma, et vastasmängija ei tee jõupingutusi partii võitmiseks normaalsete vahenditega või seda pole võimalik võita normaalsete vahenditega.

Nii et oluline on, kas kohtunik jälgis partiid juba enne seda, kui must viigitaotluse esitas. Kas võttis valge ette mingeid võidukatseid või käis ta ainult odaga edasi-tagasi? Sel juhul oleks kohtunik võinud kohe viigi fikseerida. Kui ta polnud partiid vahetult jälginud, siis oleks tulnud otsustamine edasi lükata, nagu antud partiis tehtigi, ja vaadata, mis edasi juhtub. Lihtsas seisus piisab ehk ka 3 käigu jälgimisest. Nii peaksid mängijad olema ettevaatlikud ja mitte jätma viigitaotlust päris viimastele sekunditele, sest nii võib ka päris selges viigiseisus kaotuse saada.

Sama kehtib ka teise Chesscafes toodud juhu kohta. Seal taotles viiki mängija, kellel oli ülekaal, aga väga vähe aega, mistõttu oht ajaga kaotada. Ka sel juhul saab kohtunik langetada õige otsuse vaid siis, kui on partiid mõnda aega jälginud.

Ja vangerdusega seotud juhtudest. Kaks seisu loetakse teatavasti samasuguseks, kui käigul on sama mängija, sama liiki ja värvi malendid asuvad samadel väljadel ning kui mõlema mängija kõigi malendite võimalikud käigud on samasugused. Nii ütleb art. 9.2b.
Praegusse koodeksiteksti on sama artikli lõppu lisatud lause: Kui kuningas või vanker on sunnitud käima, kaotab see tema vangerdusõiguse, kui see oli olemas, alles pärast sellega käimist.

See on ajendanud üht hollandlast saatma Chesscafesse konkreetset küsimust seisu kohta: Ke1, Vh1 - Kg8, Oc4.
Kui seis esmakordselt lauale tekib, on valgel vangerdusvõimalus olemas. Vangerdada aga ei saa, kuna oda seisab c4. Valge mängib 1. Kd2 ja vangerdusõigus kaob. Edasi tuleb 1. ... Oa6 2. Ke1 Oc4. Seis on sama, aga vangerdada enam ei saa, kuigi kõik võimalikud käigud on mõlemas seisus samad.

Lisatud lause mõte tuleb siit selgelt välja. Algseisu loetakse seisuks, kus valgel on vangerdusõigus olemas. See kaob pärast käiku 1. Kd2 - järelikult peab pärast seda tekkinud seis olema laual 3 korda, et tekiks viigitaotlemise õigus seisu kolmekordse kordumise tõttu. Algseisu arvesse võtta ei saa, sest vahepeal on vangerdusõigus kaotsi läinud.
Sama ka seisuga, mis oli RC liikmetel laual, kui ülaltoodud lause koodeksisse lisati: Ke1, Vh1 - Kg8, Og3. Valge kuningas ega vanker pole käinud. 1. ... Og3+ tõttu kaotab valge vangerdusõiguse alles oma järgneva käiguga, olgu selleks siis kasvõi 2. Kd2.
Lembit