FIDEs arutatust

Mõningaid infokillukesi on nähtavale ilmunud FIDE presidendinõukogus arutatu kohta. Üks asi, mis näib malejuhte veidi rahutuks tegevat, on nulltolerantsi rakendamine, seega siis kaotuse fikseerimine juba paarisekundilise hilinemise eest. Idee oli kindlasti ilus, aga malemaailm polnud selle vastuvõtmiseks veel lihtsalt valmis, liiati tundub, et kohati on selle elluviimisel jõutud päris absurdsusteni.

Nüüd jõuti siis Sofias kõigepealt kõlava, aga ebamääraseks jääva lauseni: Nendel turniiridel, kus nulltolerantsi kasutatakse, peavad korraldajad tagama mängijatele parimad tingimused, et nad saaksid reeglist kinni pidada. Tõsi küll, ühest praktilisest meetmest on ka juttu. Nimelt tuleb mängijaid malekellade peatsest käivitamisest õigeaegselt kuuldavalt (või nähtavalt) hoiatada. Kui turniiril on rohkem kui 30 osavõtjat, peab mängusaalis olema suur digitaalkell, mis näitab, kui palju vooru alguseni veel aega on jäänud. Kui osavõtjaid on vähem, tuleb teade vooru alguse lähenemisest edastada 5 minutit enne vooru algust mikrofoni kaudu. Sama tuleb teha ka siis, kui vooru alguseni on jäänud veel viimane minut.

Juttu oli ka ajakontrollidest. Praegu on erinevaid kontrolle palju ja vaevalt see mängijaile meelepärane on. FIDE on juba mõnda aega teinud ponnistusi, et välja selgitada need kontrollid, mis peaksid tulema üldiselt kasutusele, eriti aga neil turniiridel, kus saab täita tiitlinorme. Erilisi tulemusi aga seni pole.
Oma tekstis 22. VII 09 Tiitlid ja reitingud viitasin muuseas ka sellele, et üsna populaarne kontroll 90 minutit partiile + 30 sekundit igale käigule kõlbab tiitlinormideks veel vaid aasta (täpsemalt 1. juulini 2010), siis võib selle abil veel vaid oma reitingut korrigeerida. Sellest loobumine ei osutunud vist siiski lihtsaks. Igatahes pikendati nüüd selle kontrolli kõiki õigusi 1. jaanuarini 2011. Olümpia ajal Hanti-Mansiiskis tehtavat lõplik otsus kõigi FIDE ajakontrollide kohta. Siis ei muudetavat neid tervelt neli aastat. Eks näeme.

Ateenasse aga kogus FIDE juuni algul kokku kuus reitinguarvestuse spetsialisti, arutamaks, kui hull selles valdkonnas olukord on ja kas peaks midagi radikaalset ette võtma. Minu kunagistest headest tuttavatest olid seal kasvõi Stewart Reuben ja Mikko Markkula. Millegi koheseks otsustamiseks neil volitusi polnud, asjade hindamiseks aga küll. Näib, et üldine järeldus oli umbes selline, et probleemide olemasolule vaatamata midagi eriti hullu pole ja kibekiirelt midagi tingimata ette võtta pole vaja. Põhjalik arutelu ja otsustamine peaks aset leidma FIDE 2012. a. kongressil.

Juba mõnda aega kestev vaidlus selle üle, kas on tegemist reitingute inflatsiooniga või mitte, ei leidnud Ateenaski lahendust. Arvamused läksid lahku. Sest mille järgi otsustada? Kui reitingusüsteemi kehtestudes 1971 oli üle 2700 reitinguga ainult Fischer, siis a. 20o0 oli selliseid mängijaid juba 11, praegu aga tervelt 37. Teiselt poolt on aga selle aja jooksul süsteem ise hakanud järjest ulatuslikumaks muutuma. 2000. a. keskel oli reitingulehtedel 33 384 mängijat, praegu aga juba 112 000.

Kui FIDE vajalikuks peab, pole tehnilisi raskusi reitingute alampiiri viimisele 1000-le ja igakuiste reitingulehtede avaldamisele, kuigi ka praegune 6 reitingulehte aastas on kindlasti parem kui varasem 4. Statistiliselt pole mõtet suurendada reitinguks vajalike partiide miinimumarvu üle 9. Küll ehk aga siis, kui mängijate algreiting tuleks üle 2000. Väga kõrgete ja väga madalate reitingutega alustajad võivad ikkagi olla ebaõigesti hinnatud.
Mullu palju vaieldud juurdekasvukoefitsient K (kasvõi 1. V Segadus K ümber, 22. VI K ikka päevakorral, 22. VII Tiitlid ja reitingud) on endiselt arutlusaineks. Reitingutargad pidasid seda vajalikuks tõsta uutel mängijatel, kellel veel 30 reitingupartiid täis pole, 25-lt 30-le. Edasiminekuks oleks vaja FIDE reitingulehti nii kiir- kui ka välkmale kohta, aga selle peab juba FIDE ise otsustama. Aga 2012 peaks otsustama sedagi, kas edaspidi jätkata üldse Elo süsteemi alusel või kuidagi teisiti, kasvõi mulle tundmatu Glicko süsteemiga.
Lembit