Mis loeb?

Viimases Chesscafes kirjutatakse veel paarist veidravõitu juhtumist. Kusagil Kanadas olevat mängija võtnud pihku h8 seisnud vankri ja selle siis f8 lahti lasknud. Paar sekundit hiljem võtnud ta kuninga ja pannud selle f8. Vastane muidugi protesteeris vangerdusreeglite rikkumise vastu. Asi täiesti selge. Millegipärast olevat aga nüüd läinud lahti vaidlus selle üle, kas peaks vanker jääma f8 või võib selle panna ka g8.

Ei saa küll aru, millele see vaidlus rajanes. Reeglid ütlevad ju kõik täiesti selgelt ära.
4.4 Kui käigul olev mängija meelega puudutab oma vankrit ja seejärel ka kuningat, ei tohi ta sellel käigul sellele tiivale vangerdada ning olukorra suhtes rakendatakse artiklit 4.3a (... peab ta käima esimese puudutatud malendiga, millega saab käia).
4.6 Kui määrustepärase käiguna või määrustepärase käigu osana on malend mingil väljal käest vabastatud, ei saa seda sellel käigul asetada teisele väljale.
Nii jääb vanker muidugi f8.

Keerukam on teine juhtum. Lõuna-Aafrika kohtunikud nimelt väidavad, et nad olevat avastanud reeglitega katmata küsimuse. Must annab alla, siis aga selgub, et valgel pole laual materjali, millega matti panna. Milline seis seal parajasti oli, pole teada. Mis saab siis nüüd partii tulemusest? Kui asjast saadakse aru alles voor hiljem, on sealsete kohtunike arvates asi selge: partii on kaotatud ja kõik.
Keerukam on aga, kui must saab asjast aru enne, kui mängijad on tulemuse kinnitamiseks käsi surunud. Ühed kohtunikud viidanud siingi art. 5.1b: Partii on võitnud mängija, kelle vastasmängija teatab, et ta alistub. Sellega on partii kohe lõppenud.Teiste arvates pidavat olema viik, sest võita ei saa. Aga olnud neidki, kes leidnud, et tulemuseks peaks märkima hoopis 0,5:0 (valge ju võita ei saa, aga must on alistunud). Kohtunikul ei jää muud, kui toimida oma parema äranägemise järgi.
Oma praktikast ei mäleta küll, et niisuguseid asju oleks vaja lahendada olnud. Veidi meenutab see mulle küll juhtumeid hiljutise noorteturniiri noorimast grupist.

Reegleid on muidugi aja jooksul niigi täpsustatud. Kasvõi ajaületusest kõneleva art. 6.9 lõppu kirjutame ju praegu endastmõistetavalt: Ometi lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga. Omal ajal seda polnud.
Samamoodi on siis ettepanek lisada juba mainitud art. 5.1b lõppu: Ometi lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vähemalt üks mängijatest ei saa oma vastasmängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga.

Küllap ongi alistumine niisuguses seisus, kus vastane võita ei saa, võrreldav ajaületusega seisus, kus vastane samuti võita ei saa.
Geurt meenutab juhtu, kus ühel turniiril ei märgatud patti ja mängiti edasi, kuni üks lõpuks võitis. Turniiritabelisse läkski siis see tulemus, reitinguarvestusse aga märgiti tulemuseks viik.
Ka antud konkreetsel juhul võiks siis, kui arusaamatus otsekohe avastatakse, lugeda partii viigiks, kui aga asi selguks päevi hiljem, võiks üks tulemus minna turniiritabelisse, teine aga reitinguarvestusse.

Heitsin pilgu oma märkmikku ja veendusin, et kolleegid toimiksid patiseisus alistumise puhul tõepoolest erinevalt.
Prantsuse IA Pierre Denommee: Patt loeb.
IA Stewart Reuben: Kui mõlemad on alla kirjutanud kaotust fikseerivale protokollile, otsustab kohtunik. Ise jätaksin protokolli jõusse. Kui mängija ei mõista, et ta on patis, mismoodi erineb see siis halvast käigust?
Śotlaste Arbiter Guide: Mängijal, kes on alistunud ja märkab siis, et on patis või pannud mati, pääseteed pole. Kui oled nõustunud ebakorrektse matitaotlusega, oled kaotanud.
Ühtne tegutsemine tuleb alati asjale kasuks.
Lembit