Korraks ka 10.2-st

Mitmete teiste maadega võrreldes näib meil olevat kasutusel suheliselt rohkem elektroonilisi kelli, mis annavad võimaluse lisada iga käigu sooritamisel täiendavalt sekundeid. See aga tähendab, et kunagi ka siin üsna palju vaidlusi tekitanud art. 10.2 sel juhul ei kehti ja seetõttu pole ka meie veerus vist juba terve aasta sellega tegeldud (siiski: 23. V Korduvad seisud).
Vaatleme täna siiski üht juhtumit Saksamaalt. Partii ise mängiti küll juba märtsi algul ja kutsus siis nende internetilehel esile ka paraja diskussiooni, aga alles nädalapäevad tagasi avaldati saksapärase põhjalikkusega koostatud apellatsioonikomisjoni otsuse täistekst.

Niisiis mängitakse Rheinland-Pfalzi liidumaal mingi ringkonna meistrivõistluste viimast vooru. Ühes partiis käib mäng vahelduva eduga. Kordamööda on viiki pakutud ja tagasi lükatud. 70. käiguks valitseb juba üsna närviline õhkkond, liiati jooksevad mõlemal kellal viimased sekundid.
Partiid jälgib isegi kaks kohtunikku, neist üks päris laua juures. Enam-vähem on ta püüdnud peaaegu lõpuni ka käike üles kirjutada. Alles hiljem tõstatub küsimus, et ta on valgetega mängijaga samast klubist. Teine kohtunik on tagapool.
Valge vaatab musta otsa ja ütleb: "See on ju viik". Vastane ei reageeri, partiid jälgiv kohtunik ka mitte. Tehakse veel käik või isegi paar. Laual olevat olnud järgmine seis:
Valged: Kb3, Rb3, Eb4 ja f5 (4). Mustad: Kg4, Eb5 ja g2 (3).
Valge käik. Valgel aega 3-6 sekundit, mustal 15-20. Nüüd ütleb valge kas "See on viigitaotlus", "Taotlen viiki", "Esitan viigitaotluse" või midagi sellesarnast. Enne kui ta oma lause lõpetab, saab ta kellal aeg otsa. Kella ta ju seisma ei pannud.
Kohtunik otsustab valge ajaületuse tõttu partii tulemuse 0 : 1 musta kasuks. Järgneb pikk diskussioon kahe kohtuniku vahel. Edasi tuleb valgete protest apellatsioonikomisjoni taotlusega partii viigiks lugeda ja otsus, millega partii tulemus jäeti jõusse.

Mind üllatas kõige rohkem see, et apellatsioonikomitee (täpsemalt Schiedsgericht des Pfälzischen Schachbundes) asja üldse arutusele võttis. Ütleb ju koodeks selgelt, et kohtuniku otsus seoses artikliga 10 on lõplik. Seda nendib komitee oma otsuses isegi. Nii et oleks olnud lihtsam asi üldse arutamata jätta. Komitee väidab aga otsuse algul, et erandina võib lugeda lubamatu protesti lubatavaks, eelduseks on õiguslike vahendite õigeaegne kasutamine ja kautsjoni maksmine. Võib muidugi väita, et antud juhul polnud üldse arutlusel artikli 10 rakendamine, vaid hoopis see, kas partii lõppes ajaületusega või mitte.

Milline kohtunik peaks asja otsustama? Kui turniiril on esitletud mitut kohtunikku nagu sel juhul, siis see , kes asub osavõtjatele nähtavalt toimunule kõige lähemal ja langetab otsuse. Vaid siis, kui see kohtunik poleks õiguspädev, võiks asja kahtluse alla seada. Leiti, et asjaolu seoses kohtuniku kuulumisega ühe protestiosalisega samasse klubisse, ei muuda teda veel erapoolikuks.

Oma otsuses nendib Schiedsgericht: Viigitaotlusega koodeksi artikli 10 järgi on tegemist siis, kui taotleja selgelt teatab, et ta taotleb viiki, kuna seisu pole võimalik võita normaalsete vahenditega või ei tee vastasmängija selleks jõupingutusi. Art. 10 kehtis ka sellel võistlusel, kusjuures uue koodeksiredaktsiooni järgi pole enam tingimata vaja, et viigitaotleja seiskaks kella. Ometi peab ta hoolitsema piisavate tõestusvahendite eest.
Kui mängija tahab, et tema viigitaotlus oleks edukas, on tal siiski soovitav kell seisata, et tõestusmaterjal kaotsi ei läheks. Vaid siis, kui on olemas kõik eeldused otsustamiseks art. 10 järgi, võib ja tohib kohtunik mängija poolt kelli seiskamata asjasse sekkuda. Kahtluse korral peaks kohtunik ilmutama tagasihoidlikkust ja mitte liiga kiiresti sekkuma.

Miks siis ikkagi ebaõnnestus viigitaotlus nii partii ajal kui ka apellatsioonikomitees? Jätame siinkohal laual oleva seisu analüüsi kõrvale. "See on ju viik" polnud mingi taotlus, vaid ainult seisuhinnang. Kohtunikul alust sekkumiseks polnud, mõnede arutlejate arvates oleks ta võinud ehk mängijalt küsida, mida ta oma ütlusega mõtleb. Teine avaldus võis olla juba aktsepteeritav, kui ... oleks olnud aega.
Taotluse esitamiseks art. 10.2 järgi oleks vaja, et malekellal oleks jäänud 2 minutit - 1 sekund aega. Kui neid sekundeid on vaid paar-kolm, on taotluse rahuldamise tõenäosus väiksem, kui laual just ilmselget viiki pole. Kohtunik ei tarvitse ju kohe viiki fikseerida, vaid võib lasta edasi mängida, veendumaks, et laual on tõepolest viik. Nii lükkab ta arvatavasti 99 %-l juhtudest taotluse tagasi.
Antud juhul polnud aega enam üldse. Nii et kui taotleja ei jõudnud oma lauset enne noolekese langemist lõpetada, siis polnud kohtunikul enam mingit mänguruumi, sest pärast mõtlemisaja otsasaamist ei saa enam mingit taotlust olla. Kui selle lausega siiski lõpule jõuti, siis oli kohtunikul õigus otsustada, küll aga pole see seis vist nii selge ühti, et seda poleks võimalik kaotada.

Ma ei tea, milliseid vigu valge mängides tegi, ilmselge on aga, et ta oleks pidanud teadma, kuidas viigitaotlust korrektselt esitada ja muidugi oleks ta võinud igaks juhuks ka sel kõige otsustavamal hetkel oma kella seisma panna.
Lembit