Seenioride turniirilt

Viimati korraldasin seenioride meistrivõistlusi kolm aastat tagasi Kuressaares, tänavu aga oli Tallinna malemajas mängijaid 18. Oleks võinud ehk rohkemgi olla, aga mõned võimalikud osavõtjad sattusid just sel ajal pealinnast ära olema, mõnda aga hirmutas vajadus paaril päeval kaks partiid mängida.
Juhendis torkas mulle kõigepealt silma asjaolu, et kohtuniku otsus pidi olema lõplik. Vastutus missugune! Hiljem sirvisin teisi juhendeid ja leidsin, et siin-seal oli niimoodi kirjas mujalgi. Ilmselt ei kehti neil juhtudel siis FIDE malekoodeksi rakendamisest Eestis toodud reegel, mis lubab kohtuniku tegevuse peale kohtunikekogule kolme päeva jooksul protesti esitada. Ehk tuleks siiski igal pool ühesugune lähenemine asjadele kasuks.

Nädalapäevad varem olin tegutsenud Vabaetturi noorteturniiril. Mitmesugustest asjaoludest tingituna alustasime seal iga päev mänge erineval ajal. Hea see ilmselt polnud, kuigi ma ei tea, kas mõnede mängijate üksikutel päevadel mitteilmumine just sellest tingitud oli. Seekord suutsime hoida ühesuguseid mänguaegu iga päev, kuigi jalgpallihuvilistele oleks ehk MM ajal painduvam graafik paremini sobinud. Aga igatahes ükski partii mängimata ei jäänud.

Śveitsi süsteem, 7 vooru. Kõiki voore paarisime nii arvutiga kui ka käsitsi. Sellise väikese osavõtjate arvu juures oli käsitsi parimate paaride leidmine ja nende võrdlemine arvuti poolt pakutavatega üsna huvitav tegevus. Suurema osavõtjate arvuga oleks see muidugi raske. Olulisi lahkuminekuid polnud, oli mitmeid voore, kus mõlemad paarimised andsid täiesti ühesuguseid tulemusi. Kaht viisi paarimisel loetakse arvutit vaid kohtuniku abivahendiks.
Päris selge aga, et arvutipaarimisse tehtavate korrektiividega ei või liialdada. Kui paarimise põhiprintsiipe pole rikutud ja ka arvutipaarimise tulemus on vastuvõetav, siis on parem see jõusse jätta. Pealegi kui kohtunik kusagil midagi muutma hakkab, siis leidub kindlasti kohe neidki mängijaid, kes leiavad, et arvuti on neile liiga teinud, olgu siis teistkordse tõstmisega kõrgema grupi vastu või taas mustade malendite andmisega. Sel turniiril sekkusin arvutipaarimisse erandjuhul. Ei saanud ma põrmugi aru, miks ta tabeli viimaseid omavahel kokku panna ei taha ja paarid omamoodi ümber teeb.

Reeglitega polnud nii kogenud mängijatega tegemist vaja teha. Vist viimase aja vähese mängupraktika tõttu oli siiski üsnagi mitmeid mängijaid, kes leidsid, et ka selle ajakontrolliga (1:15 partiile +30 sek. käigule) võivad nad käigud rahumeeli kirjutamata jätta, kui kellale jääb alla 5 minuti. Ja oli paar mängijat, kes vahel ka suurema ajavaruga üritasid käike mitte kirjutada, kui kohtunik just tähele ei pannud.

Kord tõstatus küsimus, kas oma käigu ajal võib mängija laua tagant püsti tõusta ja ehk koguni mängusaalist väljuda. Laua tagant tõusmist ei saa keegi keelata, sest ollakse ju ikka veel mängukohas. Konkurendi seisu vaatamine võib ju olla oluline kasvõi oma mänguplaani kavandamiseks. Mängusaalist lahkuda kindlasti ei tohi, vähemalt kohtuniku loata mitte.

Aga üldiselt oli turniir huvitav, põnevaid partiisid oli üsna palju. Ei meeldinud mõnel puhul kaotusseisus või surnud viigiseisus partiide asjatu venitamine (ühe osavõtja mängutase oli teiste omast märksa nõrgem) või see, et üks mängija pidas vajalikuks hilineda kõigile voorudele (muidugi lubatud 15 minuti piires).
Lembit