Kuidas ikkagi toimida?

Kui 24. II oma Kuidas toimiksid kohtunikuna? tõin ära FIDE Newsletter´is avaldatud malereeglite kohta käivad küsimused, siis arvasin, et see uus ja esialgu üsna tagasihoilik väljaanne hakkabki regulaarselt avaldama kohtunikele mõeldud materjale ja toob loomulikult ära ka põhjalikud vastused esitatud küsimustele. Lootus osutus asjatuks. Uues numbris pole ei kohtunikest ega malereeglitest ainsatki rida.
Tuleme seepärast nende küsimuste juurde siinkohal veel kord tagasi, kuigi usun, et igaühel on oma vastused niikuinii olemas.

Esimeses küsimuses oli juttu tavapartiist, kus valged teevad odaga ratsukäigu. Oma vastukäigu tegemise asemel kutsuvad mustad kohtuniku ja taotlevad võitu. Mida pidi tegema kohtunik?
Ilmselt oli mustade taotlus liialdatud. Kohtunik leiab tegevusjuhendi koodeksi artiklist 7.4. Seisu taastamisega probleeme pole, ratsu tuleb lihtsalt tagasi panna väljale, kus see enne seisis. Vastavalt artiklile 4.3 tuleb puudutatud malendiga käia. Kui ratsul mingit võimalikku käiku pole, võivad valged teha mistahes määrustepärase käigu. Vastavalt artiklile 7.4b annab kohtunik mustadele 2 minutit täiendavat aega. Kui aga see oli juba kolmas määrustevastane käik, siis on mustade taotlus tõepoolest õige ja nad saavad võidu.

Teises küsimuses pakkusid võistkondade matśis valged 1. laual viiki. Mustad nõustusid, aga seadsid tingimuseks, et ka 2. laual tuleks viik. Valged märkisid protokolli viigi ja kirjutasid alla. Mustad aga ütlesid, et mingit viiki pole, kuna 2. laud ei nõustu, ja nõudsid edasimängu. Mis saab?
Lähtuda saame eelkõige artiklist 9.1: (Viigi)pakkumine ei või olla seotud mingite tingimustega. Samal ajal ei ütle koodeks selgelt ära, mida tegema peab: kas on viigipakkumine üldse tühine või ainult selle juurde lisatud täiendav tingimus 2. laua tulemuse kohta. Ise kaldun sinnapoole, et koodeksist kinnipidamise huvides (et viigipakkumised esitataks tõepoolest tingimusteta) peaksid siin kannatavaks pooleks olema mustad ja järelikult peaks kohtunik fikseerima viigi.

Kolmandal juhul oli küsimus selles, kuidas meeskonnavõistlusel kelli asetada. Kohtunik pani kõik ühe meeskonna mängijad ühele poole lauda. Nii jäid kõik kellad ühe meeskonna paremale käele, numbrilaudadega vahekäigu poole. Üks mustadega mängija aga leidis, et kellade asendi otsustavad mustad, ja tõstis kella oma paremale käele, numbrilauaga seina poole.
Loomulikult polnud sellel mängijal õigus. Ütleb ju artikkel 6.4: Enne partii algust otsustab kohtunik, kuhu malekell asetatakse. Nii et nagu kohtunik paneb, nii on. Peamine, et kella oleks näha. Individuaalvõistlustel on kellad küll tavaliselt mustade paremal käel, meeskonnavõistlustel asetame tavaliselt ühe meeskonna ühele, teise teisele poole lauda. Suurte ühekordsete matśide (näiteks Eesti - Soome 100 lauda) puhul, kus pole tegemist ainult ühe pika laudadereaga, võiks siiski arvestada, et kõigi kellade ühele poole asetamisega saaks üks võistkond teatud eelise.
Lembit