Noored jälle Narvas

Neli päeva mängisid Narva Laste Loomemajas Eesti parimad noored vanuses kuni 14 aastat. Üks poiss sai turniiri ajal küll alles kümme ja ta polnudki kõige noorem. Viimastel aastatel on nendele võistlustele pääs olnud rangelt limiteeritud. Muidugi on treenereid, kes tahaksid, et nende õpilane peaks tingimata mängima, aga kusagil peab piir olema ja kohtunike jaoks on valitud koosseisuga turniir läbiviimiseks kindlasti lihtsam. Seda mitte ainult osavõtjate väiksema arvu pärast, vaid ka seetõttu, et need mängijad on endale turniiridel mängimise põhitõed juba selgeks teinud ning seoses reeglite rakendamisega polegi seetõttu siin peaaegu midagi kirjutada.


Isegi vajadust kõik käigud korralikult üles kirjutada meenutasin vaid turniiri avamisel ja sellest peeti isegi ajapuuduses hoolikalt kinni. Kuigi jah, ajuti võis kusagil üks käik vahelt ära jääda ja seetõttu polnud kontroll põrmugi ülearune. Kord kutsuti mind laua juurde ka siis, kui ratsu oli kogemata teinud odakäigu, aga see oli üksik erand. Nii nagu seegi, et eesti ja vene keelt kõnelev poiss teineteisest aru ei saanud.
Veidi keerukamate reeglitega on muidugi veel tegemist. Selleks, et viiki taotleda, ei piisa ju sellest, et mõnda aega vankritega sihitult edasi-tagasi käia, vaid vaja on seisu kolmekordset kordumist ja koodeks paneb taotlemise korra üsna täpselt paika.

Mis mulle ei meeldinud, oli see, et sageli jatkati mängu päris lootusetus seisus, kus vastasel terve lipp, vahel isegi kaks lippu rohkem oli. Kohtunik ei või siin partiisse sekkuda ega selle tulemust mõjutada. Tavaliselt küsisin küll pärast partiid, kas veidi varem poleks võinud alistuda. Enamasti oli vastus, et võib ju ikka veel patt tulla. Aga sellel turniiril ei tulnud kusagil mingit patti ega olekski selliste reitingutega mängijate puhul võinud tulla. Aga veidi rohkem austust vastasmängija ja tema mänguoskuse suhtes oleks võinud küll olla.

Paarimine käis tavapäraselt mugava Swiss Perfect´iga. Et poleks vaja viimaste partiide tulemusi oodata, panime õhtul paarimistulemused ka internetti, kuhu kõigil juurdepääs olemas. Selle süsteemi puudusedki on üldteada, vähem see, et kohtunikud neid enam ei korrigeeri, kui just śveitsi üldpõhimõtetega vastuollu ei minda (aga seda SP ei teegi).
Üllatavalt tekkis viimase vooru eel vaidlus ühe liidrite partii värvi suhtes. Mõnele treenerile oli meelde jäänud, et kui kummalgi mängijal on valgeid ja musti olnud ühepalju, siis peab värv vahelduma sellel, kel rohkem punkte või kel kõrgem reiting. Õige küll, aga kõigepealt peab alates viimasest voorust tagasi minnes uurima, mis järjekorras värvid olnud on. Nii et kui ühe poisi värvid on olnud vmvmvm, teisel aga mvvmvm, siis on 2. vooru erinevuse põhjal nüüd teisel poisil paratamatult mustad.
Aga üldiselt võis mitte ainult mängijate, vaid ka treenerite reeglitetundmisega rahule jääda.
Lembit