On see lahendus?

Vajadusest teha lõpp suurmeisterlikele viikidele on kõneldud kaua. Õieti peaks suurmeisterlikud jutumärkidesse panema, sest tegelikult mõeldakse ju võitluseta kiirviike. Võimalik, et seejuures on tegemist omavahelise kokkumänguga ja võib-olla on turniiridel tõepoolest selliseid mängijate meeskondi, kes juba ette kokku lepivad teha kõigis partiides omavahel viigid. Probleemiks pole ju viik kui selline, mis on ju üks malepartii loomulikke tulemusi, vaid võiluslike jõupingutuste puudumine, mis siis viigile viib.

Suurmeisterlik viik saab sündida vaid siis, kui mõlemad pooled sellega päri on. Võitlusest kõrvalehoidumise põhjused võivad olla erinevad, olgu selleks siis soov oma reitingut tõsta või vähemalt säilitada, saada turniiril mingi koht ja sellega kaasnev auhind või on siis mängija jaoks turniiril kõik juba selge, nii et ka partiivõit midagi ei muudaks, aga võib olla tegemist kasvõi mingite terviseprobleemidega. Võimalikest lahendusvariantidest on ka siinsetes kommentaarides juttu olnud, kasvõi 11. XI Kuidas arvestada punkte? ja ka 27. XII Superfinaal Moskvas. Suurem arutlus nendel teemadel peeti /www.chessbase.com/ veergudel eelmise aasta lõpul.

Välja on pakutud üsna erinevaid lahendusi, neist osa tundub küll päris utoopilistena. Praktikas on seni kõige kasutatavamad olnud Silvio Danailovi poolt pakutud Sofia reeglid, mille järgi võib viiki pakkuda vaid kohtuniku kaudu ning ka siis ainult juhul, kui laual on igavene tuli, seisu kolmekordne kordumine või teoreetiline viigiseis. Ega küll seegi välista riskivaba mängu ja ilmset viigitahet, kohtuniku roll aga jääb siin üsna piiratuks.
Eelmise aasta lõpul esitas Brian Karen nn. jõulureegli: kord pakutud viik jääb kehtima kogu ülejäänud partiiosaks. Nii pakutaks viiki vaid siis, kui ollakse veendunud, et tegemist on surnud viigiseisuga. Aga loomulikult saab vastasmängija seejuures ilmse eelise, sest ta võib edasi mängida kuitahes riskantselt, pealegi võis viigipakkuja seisu ka valesti hinnata.
Punktide arvestuse süsteemi muutmise variantidest oli 11. XI kommentaaris pikalt juttu. On soovitatud stimuleerida resultatiivset mängu rahaliselt või suurendada viigi võimalikul fikseerimisel kohtuniku rolli.

Chessbase´i uuele diskussioonile pani kaks nädalat tagasi aluse Malaisia matemaatik ja loogik Kung-Ming Tiong oma materjaliga "Võitluseta viigid - matemaatilised, loogilised ja praktilised kaalutlused".
Teinud küllalt pikas artiklis kokkuvõtte asja olemusest ja arutluste senisest käigust, tuleb ta välja omapoolsete ettepanekutega, mis olevat optimaalsed ja koosnevad mitmest komponendist:
1) Partiitulemused hakkavad sõltuma malendite värvist. Viik valgetega annaks 0,4, mustadega O,6 punkti, võit valgetega 1, mustadega 1,1 punkti, kaotus valgetega -(miinus)0,1, mustadega 0 punkti.
2) Mängijaid jälgib väike grupp pädevaid suurmeistritest kohtunikke, kelle käsutuses võivad olla ka vastaval tasemel maleprogrammid. Neil on õigus võitlusest hoiduvaid mängijaid hoiatada, nende tulemused tühistada ja võib-olla ka trahv määrata. Kui hoiatustest ei aita, võib mängija turniirilt välja arvata või matśis talle kaotus panna.
3) Sama grupp hindab programmide abil ka turniiril pakutud ja vastuvõetud viike ning otsustab, kas neid aktsepteerida. Kui ei, siis tuleb partiid jatkata.
4) Auhinnafondides tuleks ette näha rohkem stiimuleid võitude eest, seda nii valgete kui mustadega. Suurmeistrite grupp (seekord ilma programmide abita) peaks kindlaks tegema parimad partiid. Võitja peaks auhinnast saama 90 ja kaotaja 10 %. Kui on tegemist viigipartiiga, saaks valge 40 ja võitja 60 % summast.

Iga punkti oskab Malaisia mees ka põhjendada. Küllap leiavad asjahuvilised vajadusel selle originaaltekstist ise üles. Nagu näha, püütakse ettepanekutes probleemile läheneda erinevatest külgedest. Ise ei julge esialgu küll väita, et siit võiks lahendus sündida. Selleks on asi liiga keeruline. Peategelaseks muudetud suurmeistrite grupi tegevust ei oska prognoosida, aga igal juhul võib see toimida vaid tippturniiridel. Aga eks näeb, mis arutelu veel kaasa toob.
Lembit