Sekkuda või mitte?

Kolmapäeva hommikul helistati ootamatult Lasnamäelt. Õhtul pidi seal algama Tigran Petrosjani mälestusturniir. Just sel päeval oleks Tigran saanud 80-aastaseks (täpselt 40 aastat sai muide MM-tiitli kaotsiminekust). Tallinnas võistles ta korduvalt, 30 aastat tagasi võitis ta siin rahvusvahelise turniiri "Tallinn-79". Oli võimalus ka mujal vahetult Petrosjani mängu jälgida. Nii et mis siis ikka, läksin.


Mängijaid oli kahe grupi peale kokku veidi üle 30, koosseis aga üsna kirju, noorima ja vanima mängija vanusevahe 7o aasta ümber. Omajagu vajas see arvestamist. Ilm oli ka äkki liiga ilusaks läinud. Osa vajas lahtisi aknaid ja õhku, osa kartis tuuletõmbust. Mõned vanemad mängijad nõudsid küll täielikku vaikust, kui nad veel ise mängisid, seejärel olid aga kohe valmis naabritega sõnakalt asju arutama, sõltumata ülejäänud partiide jätkumisest.

Olen üldiselt alati lähtunud põhimõttest, et kiir- ja välkmale on peaaegu täielikult mängijate endi asi, kus kohtunik oma nina vahele ei pista, loomulikult kui mängijailt pole selleks taotlust tulnud. Veel vähem on kellegi partiisse asja pealtvaatajatel, kelle hulka ka teised mängijad kuuluvad. Noorematel olid küll küllalt sageli käed püsti. Rangest ajakavast kinnipidamiseks kasutasime määrustevastaste käikude puhul süsteemi "1. kord hoiatus, 2. kord kaotus" aegu korrigeerimata. Eriti palju selliseid käike polnud, aga juhtus ikkagi. Peamiselt kippus kuningas tulle jääma, aga paaril korral käis mõni malend hoopis teistmoodi, kui oleks pidanud.


Põhiliselt olid kasutusel vanad mehaanilised kellad, mille ainus häda oli, et mõnedel kippusid mõlemad pooled üheaegselt käima. Aga kahel juhtijate laual olid elektroonilised Easy-kellad. Nimi nagu viitab sellele, et nad on hõlpsasti kasutatavad, mulle see küll nii ei tundunud. Omapära on selles, et ajakontrollini aeg väheneb, seejärel aga hakkab sekundeid hoopis juurde tulema. Ekraanile ilmub küll lipuke, aga seda ei tarvitse tähele panna.

Ei pannud tähele ka see meister, kelle vastane aja ületas. Mul oli kange tahtmine juhtida tema tähelepanu kella iseärasustele, mida enne partiid ei osanud teha. Muidugi ei võinud ma sekkuda, aga õnneks jõudis ta enne oma aja otsasaamist partii ära võita. Kui ka tema aeg oleks lõppenud, oleks tulnud ilmselt fikseerida viik. See, et kohtunik asja pealt nägi ja kell näitab, kui palju kummalgi ajaületusest möödas on, ei loe. Koodeksi reeglid on üldised ega või kellatüübist sõltuda.


Teist korda kõhklesin, kui üks mobiil mingi häälitsuse tegi. Helisemiseks seda küll nimetada ei saanud. Reas istuvad mängijad ei reageerinud ega öelnud ainsatki sõna. Ainult üks mängija tõusis ja lülitas oma mobiili välja ja naaberlauas mänginud kohtunikulitsentsiga neiu vaatas mulle tähelepanelikult otsa, et mida ma nüüd teen. Loomulikult tean, et mobiilihäälitsus toob kaotuse, leidsin aga, et oma sekkumisega segaksin naaberlaudu märksa rohkem kui segas (õigemini ei seganud) see mobiil. Antud juhul toimisin ehk isegi õigesti, sest häälitsenud mobiil oli kuulunud hoopis teisele mängijale, kui arvasin. Aga selge mobiilihelin ühe partii ajal tõi küll nulli, ühe pealtvaataja saatsin saalist välja ja üks treener kadus ise välkkiirelt.

Oli üks vanem mängija, kes ilmselt harjunud vangerdust alustama vankrikäiguga. Ühes partiis vastane ei reageerinud, teises kutsus vastane mu laua juurde ja siis pidi eksija jätma kuninga paigale ja käima vankriga kui esimese puudutatud malendiga.
Toosama mees oli ühes partiis nagu vastanegi juba mõnda aega edasi-tagasi käinud, kui püüdis mulle selgeks teha, et võib seda ajaga võita, sest vastane ületab aja varem: temal oli jäänud 10 minutit, vastasel ainult 7. Sedapuhku pidi ta küll viigiga leppima.

Millegipärast ei oldud mõnel puhul rahul arvutipaarimise tulemustega. Eks siis seletasin, et kohtunik sekkub paarimisse vaid erandjuhtudel, kui masin paneb näiteks kokku omavahel juba kohtunud paari või annab kellelegi kolmas kord järjest mustad. Muidu aga loetakse paarimine õigeks. Põgusal vaatlusel ei leidnud mina küll midagi sekkumisväärset.
Aga üldiselt oli tegemist päris tavalise turniiriga, mis ka kohtunikutöö seisukohalt midagi ootamatut endaga kaasa ei toonud.
Lembit