Juunikuu Chesscafest

Korra oleme viimase Chesscafe vooru sisu juba vaadelnud. Siinkohal vaid vihjeid selles veel käsitlemist leidnud asjadele, ilma neid ümber jutustama hakkamata. Küll siis igaüks ise leiab sealt, mis talle huvi pakub.
Üldse on veerg pühendatud hollandi maletaja ja kohtuniku Rob Hartochi mälestusele, mehele, kelle tegi tuntuks tema võit Kerese üle Amsterdamis 1971. See jäigi nende ainsaks kohtumiseks.
Iraanist on küsimus, milline peaks olema parim kohtade jagamise süsteem śveitsi süsteemis meeskonnavõistlustel. Nentinud, et asi oleneb kasutatud śveitsi süsteemi variandist, toob Geurt lihtsalt ära turniirimääruste lisa punkti 3, kus võimalused kirjas. Esmatähtsad on kindlasti partii- ja matśipunktid, üks neist on parajasti primaarne, teine sekundaarne.

RC esimees näib olevat juba tükk aega hädas juhtumiga, kus millegipärast pole kuningat laual või on neid koguni kaks. Detsembris arvas ta, et kuninga puudumisel sellele matti panna ei saa, nii et viik oleks peaaegu garanteeritud. Siis meenutas üks poolakas talle, et artikli 1.2 järgi on male mäng, mille eesmärgiks kuninga matistamine. Nii et kui kellelgi kuningas puudu on, siis polegi see male (vt. minu 28.XII Kohtuniku tegutsemisest, 24.II Kiir- ja välkmalest).
Märtsis otsis Geurt, mida teha siis, kui kellelgi on kaks kuningat. Kuigi ta seda koodeksist välja ei lugenud, oleks ta julge mehena olnud valmis partiis vahele astuma ja ühe kuninga laualt kõrvaldama (23.III Noppeid Chesscafest).
Seekord on päästjaks üks Ühendemiraatide mees. Tema on lugenud koodeksi artiklist 2.2, kui palju peab kummalgi mängijal partii algul laual malendeid olema. Ja kuigi kiirmale kohta ütleb artikkel B4: Kui kumbki mängija on sooritanud 3 käiku, ei võeta vastu mingeid taotlusi seoses malendite vale asendi, malelaua paigutuse ja kellanäitudega, ei käi see malendite arvu kohta, mis peab ikkagi õige olema. Geurt võib end jälle tunda õnnelikult.

Ühele itaallasele tehakse selles veerus selgeks śveitsi süsteemi paarimise detaile. Geurt selgitab: Allaviiduks tuleb pidada vaid seda mängijat, kes saab vastase mitteilmumise tõttu punkti, mitte aga tema vastast. Allaviidu saab ju nõrgema vastase ja kergema mängu, miski pole aga kergem, kui saada punkt ilma mänguta.
Kui on paaritu arv mängijaid, jääb üks neist paariliseta. Ta saab 1 punkti, vastast ega värvi talle ei arvestata, küll aga loeb see laskumisena. Mängija, kes on saanud punkti mängijate paaritu arvu või vastase mitteilmumise tõttu, ei või uuesti punkti saada mängijate paaritu arvu tõttu. Küll aga võib sel moel punkti saada mänguta punkti loovutanu.

Juttu on veerus veel sellest, kuidas arvestada noortevõistlustel vanusepiir või kuidas saada FIDE arbitriks.
Üks LAV-i mängija kurdab eetika languse üle: vanake unustab kella vajutada, nooruk teeb nagu mõtleks. Viimastel sekunditel vanake märkab ja vajutab kella, nooruk käib siis otsekohe. Ehk oleks korrektne vastasmängija unustamise korral alati sosistada "kell". Ka artikkel 10.2 soodustavat ebaeetilist käitumist (?) - Geurt leiab küll, et nii ei toimi mitte ainult noored, aga üldiselt pole ta samavõrd pessimistlik.

Põhjendatakse ka, miks lõpetatakse aasta pärast tiitlivõistlustel seni populaarse kontrolli 90 minutit partiile ja 30 sekundit igale käigule kasutamine (reitinguturniiridel jääb see endiselt võimalikuks). Nimelt on peetud vajalikuks, et kõik tiitlivõistlustel kasutatavad kontrollid oleksid kaheosalised ja võimaldaksid vahepeal lõdvestuda. Küll aga mängitakse kogu partii ühesuguste reeglitega, s.t., kas lisasekundid hakkavad jooksma juba 1. käigust või ei kasutata neid üldse (sellele nõudele see kontroll muidugi vastas).
Ja ärgem unustagem, et järgmisel nädalal mängime juba uue koodeksi järgi.
Lembit