Ikka viikide vastu

See peaks nüüd olema viimase seitsme kuu jooksul juba sajas nupuke meie veebilehel. Male on mäng, mis pidevalt muutub ja areneb, kohtunikutöös juhtub aga midagi uut üpris harva. Nii on ehk veebilehe peamine mõte mingi ülevaate omamises sellest, millega tegelevad meie kolleegid kusagil kaugel.
Üks huvipakkuvaid teemasid on mõnda aega taas olnud küsimus kiirviikidest (vt. ka 27.III On see lahendus? ja 28.III Lahendust ei paista.) Muidugi hakkab asi tegelikku kohtunikutööd puudutama küll alles siis, kui mingid otsused on juba vastu võetud ja praktikasse rakendatud. www.chessbase.com külastajatel näib ideesid piisavat. Millegipärast aga püüavad seal paljud selgeks teha, et just nende poolt pakutu on see õige, teiste omad ei kõlba aga peaaegu kuhugi.

On tehtud kõikvõimalikke ettepanekuid:
1) keelata näiteks mingi seisu kordamine kolmandat korda, vähemalt esimesel ajakontrollil;
2) panna viigipakkumise korral programm Fritz otsustama, kes kuulutada antud juhul võitjaks;
3) kui partii lõpeb viigiga, siis otsustatakse tegelik tulemus välguga (umbes nagu Eesti Ekspressi meistrivõistlustel);
4) kui partii läheb viiki, pane kellad seisma ja alusta vahetatud värvidega uut partiid. Nüüd ikka keegi aja ületab või mati saab;
5) lugeda üksik lauale jäänud kuningas kaotanuks;
6) lugeda võitjaks see, kes jõuab oma kuningaga vastase lauapoolele;
7) lugeda pattipanek samavõrdseks matistamisega jne.

Ameeriklane Brian Theismann leiab, et süüdi on rohkem mäng kui mängijad. Tipud on juba jõudnud peaaegu täiuslikkusele. Halvasti mõjub ka śveitsi süsteem, kus pärast viiki või kaotust saavad mängijad endale nõrgemad vastased. Siit siis ettepanekud kiirendada ajakontrolli ja sundida tugevamaid sagedamini mängima nõrgematega. Partiid oleksid kehvemad, küll aga oleks mänge rohkem ja need oleksid pealtvaatajatele arusaadavamad. Siis ei saaks tugevamad endale viike lubada. Võiks kasutada pahupidi śveitsi süsteemi. Pärast teatud arvu kaotusi ja viike võiks mängijad turniirilt kõrvaldada. See süsteem ergutaks võite varasemates voorudes ja looks tasakaalustamata partiid. Jõulureegel (viigipakkumine püsib partii lõpuni) viib vaid pikematele ja igavamatele viikidele.

Ühe viimase pikema artikliga on välja tulnud Microsofti spetsialist Gene Milener. Tema juhtmõte on, et muudatustest väljaspool malelauda ei piisa, vaid need peavad toimuma mängus endas. Näiteks toob ta, et Tali memoriaalidel 2005-07 tehti vaatamata Sofia reegli kasutamisele 56 % viike.
Niisiis olevat vaja konstrueerida mingid uued malega sarnased mängud. Mängud, mis hoiaksid viikide arvu madalal, aga samal ajal tunduksid maksimaalselt malena. Ta tugineb ka tuntud treeneri Mark Dvoretski töödele, kes on kõnelnud, et sajanditepikkust traditsiooni on raske maha jätta. Kui seda aga tuleb teha, tuleb seda teha kõige ökonoomsemalt (vabanedes näiteks avanguteooriast) ja võimalikult väikeste muudatustega.
Katseid on juba tehtud: shogi, gooti male, Fischeri ja Dvoretski juhumale. Vähemalt kahe esimese puuduseks on see, et nad on malest siiski liiga kaugel.

Nüüd pakub Milener ise välja uue mooduse Chess-3. Seda iseloomustavad ulatuslikum liikumine (mitte aga löömine) kummagi poole ühel vankril (tornil), ratsul (rüütlil) ja odal (vikaaril). Algasendis võiks varieeruda 48 võimalust - seega mitte nii ulatuslikult kui Fischeril. Õiglane avakäik: valge teeb käigu, siis otsustab teine mängija, kumma poole ta valib. Vangerdama peaksid mõlemad erinevatele tiibadele (õieti on küll vabalt valida, millisele liinile kuningas tõsta). Selle süsteemi üksikasjad ja põhjenduse leiavad huvitatud kindlasti ise üles. Aga esialgu ei näi ka see veel lahendusena.
Lembit