Milleks see artikkel?

Eelmisel nädalal käis Austraalia veebilehel arutlus selle üle, kas ikka artiklit 12.1 vaja on: Mängijad ei või ette võtta tegevusi, mis kahjustaksid malemängu mainet.
Leiti, et artikkel on ähmane ja seda võib kasutada mistahes eesmärgil. Küsiti, kuidas ikkagi kohtunik selle artikli järgi oma otsuse langetab. Austraalia malejuhte Kevin Bonham tõstatas näiteks küsimuse, mis saab siis, kui kohtunik leiab, et male maine kahjustamise tõenäosus on näiteks 57,3 %. Ja kas maletajad oma mainet võivad kahjustada või mõjub see igal juhul halvasti ka malele. Küllap mõjubki.

Oli seal mõttevahetuses asjalikke tähelepanekuidki. Nii juhiti tähelepanu sellele, et artiklis ei peaks mängijad olema mitmuses, sest ei mõelda ju kaht parajasti omavahel kohtuvat mängijat. Asi ei tarvitse üldse partiiga seoses olla, olgu siis selleks kasvõi mingi kohtuniku või ametimehe ründamine partii vaheajal. Küll on artiklit võimalik rakendada ka koodeksi püsiva eiramise eest, sest kõik artiklid ei tarvitse kõiki juhtumeid katta. Kui aga samaaegselt rikutakse ka artiklit 12.1, siis ühe asja eest tavaliselt kaht korda ei karistata. Mõneti kummaline ongi, et artikkel 12.8 ütleb, et mängija pidevat keeldumist malekoodeksist kinni pidamast tuleb karistada partii kaotusega, samal ajal võib aga kohtunik mistahes muude süütegude eest võtta kasutusele kogu artiklis 13.4 sisalduva karistuste gradatsiooni.

Ise pean artikli 12.1 olemasolu koodeksis positiivseks, isegi siis kui me teda praktiliselt üldse ei kasuta. Artikkel ongi kasulik nii kaua, kui teda ei hakata kuritarvitama. See annab kohtunikule võimaluse potentsiaalseteks karistusteks kõige erinevamate asjade puhul, millest koodeks otseselt ei kõnele. Paljude spordialade võistlusmäärustes on midagi sarnast.
Siinkohal mõned loetud näited sellest, kus artiklit on praktiliselt pruugitud.
Ühel USA turniiril olid kaks meest juba taganud endale esikoha jagamise ja leidsid, et viigiprotokollide allakirjutamise nad lihtsalt vormistavad auhinnaraha kättesaamise.
Iisraelis polnud mängijal jäänud muud teha, kui vastasele matt panna. Millegipärast otsustas ta hoopis alistuda. Või oleks viigipakkumine olnud parem? Muidugi võis ju matti mitte märgata.
Saksamaal käisid ühes meeskonnavõistluse matśis kaks meest ratsudega 1. Rf3 Rf6 2. Rg1 Rg8 ja nii edasi-tagasi kuni 40. käiguni välja.
Näidetele võib lisada seisud kuningas ja vanker kuninga ja vankri vastu, kus üks pool pikisilmi ootab vaid noolekese langemist vastasmängija kellal.
Ise olen mõelnud, et artikkel võiks olla kasutatav ka siis, kui üks pool jätkab visalt vastupanu masendavas ülekaalus olevale vastasele, pealegi ei muudaks ju sel juhul kohtunikku sekkumine tegelikult partii tulemust. Aga tavaliselt on ju tegemist noortega, kes ei tarvitse suurtest sõnadest malemängu maine hoidmise vajadusest veel aru saada.
Ja ilmselt peaks igal juhul ette hoiatama, et kui laual midagi ei muutu, siis tuleb artikkel 12.1 kasutusele. Nii et suurem tähtsus ongi selles artiklis peituval potentsiaalsel jõul kui sellel, mida me temaga praktiliselt ette võtame.
Lembit