Määrustevastastest käikudest

Lugesin Ülar Laugu huvitavat reportaaźi tema mängudest Põlva turniiril. Ainult ühest asjast ei saanud ma aru: kuidas oleks kolmest viimasest partiist eemalejäänud Lauri Teelem võinud tema tulemust negatiivselt mõjutada? Turniirimäärustes öeldakse selgelt: Kohtade jagamise eesmärgil loetakse mängimata partiide tulemus viigiks mängija enda vastu. Pole seejuures tähtis, kas kasutatakse Bergeri või Bucholzi süsteemi või kas partiid ei toimunud seetõttu, et osavõtjaid oli paaritu arv või et vastane kohale ei tulnud või oli juba turniirist loobunud. Niisiis oleks Teelemi tulemuseks kohtade jagamisel arvestatud mitte 4,5, vaid 6 punkti ja vastavalt oleksid vähenenud ka temalt plussi saanud vastaste tulemused.
Vaatlesin küsimust lähemalt oma 18.II Plussid ja miinused (seoses veteranide Kerese-turniiriga) ja 24.III Veel märtsiveerust (seoses Geurt Gijsseni järjekordse veeruga). Tookord kommenteeritud rubriigis toonitab RC esimees, et ainult sel juhul, kui turniiri eeskirjades seisab, et seda FIDE reeglit ei rakendata, võib selle tähele panemata jätta (mitte nii et reeglites peaks märkima, kui seda rakendatakse). Kuivõrd Ülaril kohajagamist polnud, ei teagi ma, kas talle taheti teha liiga või mitte.

Aga tulgem ikkagi Geurti viimase veeru juurde, seekord seoses määrustevastaste käikudega. Nagu näha, oleks kohtunikul kasulik reeglid enne turniirile minekut läbi lugeda.
Lõuna-Aafrikast on pärit järgmine lugu: Tavamale. Valge on kahekäigulist matti panemas, aga kellale jäänud vaid viimane sekund. Mustal on veel üle kahe minuti. Nüüd teeb must määrustevastase käigu ja vajutab kella. Enne kui valge jõuab kellaga midagi teha, on ta aeg läbi ja kui kohtunik laua juurde jõuab, taotleb must endale võitu. Kohtunik leiab, et valge poleks niikuinii jõudnud sekundiga kaht käiku teha ja arvates, et minutite lisamine on suvaline, loeb võitjaks musta. Siis hakkab ta reegleid lugema ja leiab, et oleks ikka pidanud kella keerama, nii et võidu oleks ilmselt saanud valge. Mängijad on vahepeal juba ära läinud. Nüüd teeb kohtunik saalomonliku otsuse: viik(!), mis näis talle õigemana kui ühe poole võit. Sellest, kuidas mängijad otsuse vastu võtsid, ajalugu vaikib.

Usun, et kõik meie kohtunikud teavad, kuidas oleks tulnud partiis juhtunud olukorras toimida:
1) asetada lauale seal enne määrustevastast käiku olnud seis,
2) korrigeerida kellanäidud, lisades valgele tema poolt taotletud 2 minutit (täpsed ajad olid ju teada)
ning 3) jätkata partiid.
Valgele kaotuse fikseerimine oli muidugi päris vale. Ka viigi panek on rohkem kui kahtlase väärtusega, sest laual oli ju kahekäiguline matiseis.

Huvitava probleemi on tõstatanud argentiinlased seoses vangerdusega: Valge Ke1 ja Vh1 on algseisus, lühike vangerdus täiesti määrustepärane. Valge paneb kuninga g1 ja jätab vankri paigale. Käik on määrustevastane, aga samal ajal on see ka vaid pool käigust. Kas peaks valge nüüd ikkagi vangerdama või võiks ta panna kuninga kuhu tahab?
Peaks nagu vangerdama. 4.6b: Kui mängija on kuninga käest vabastanud, pole käik veel tehtud, kuid mängijal pole enam õigust teha mingit muud käiku peale vangerduse sellele poolele, kui see on määrustepärane.
Kui aga mängija vajutab pärast kuninga ümbertõstmist kella, siis on ta teinud määrustevastase käigu ega ole sunnitud vangerdama. 7.4a: Kui partii ajal leitakse, et on tehtud määrustevastane käik ... , tuleb taastada seis, mis oli vahetult enne vea tekkimist. Määrustevastast käiku asendava käigu kohta kehtib artikkel 4.3 (käia puudutatud malendiga).

On kolme liiki käike, mis koosnevad kahest osast: löömine, vangerdus ja etturi muundamine. Kui käigu esimene pool on määrustepärane, peab mängija ära tegema ka käigu teise poole. Nii et kui Ke1-g1, siis võib mängida vaid Vh1-f1.
Geurt tõlgendab seega käiku Ke1-g1 määrustepärase käigu esimese poolena, mitte määrustevastase käiguna. Küll aga lubab ta asja Dresdenis reeglite komisjoni aritusele panna.
Lembit