Viigitaotlustest

ParGeurt Gijsseni äsjane veerg kannab pealkirja "Viigitaotlused". See ongi sedapuhku põhiteema. Vaatame ka, millest seal juttu. Ehk saame targemaks.
Aluseks on võetud juhtum Saksa bundesliiga võistlustelt. Mängija mõistab, et tema poolt kavatsetud käik viib seisu kolmekordsele kordumisele. Seepärast seiskab ta kellad ja kutsub kohtuniku. Ühiselt kontrollitakse: taotlus on õige, seis on kordunud. Kohtunik aga leiab, et mängija pole seda käiku, millest ta teatas, protokolli kirjutanud. Ilmselt siis unustas. Kohtunik seetõttu taotlust ei rahulda, teeb hoopis mängijatele selgeks, milline oleks pidanud olema õige taotlusprotseduur, reguleerib kelli vastavalt artiklile 9.5b (lisab 3 minutit vastasmängija allesjäänud ajale ja vähendab taotlejal allesjäänud aega, kui seda oli üle minuti) ja paneb need uuesti käima. Mängija kirjutab nüüd teatatud käigu üles, seiskab uuesti kellad ja saab nüüd kohtunikult viigi kirja.

Asi on nagu selge, küll aga võib selle põhjal tõstatada terve hulga küsimusi.
Ka varem on küsitud, mis tähendab, et mingi taotlus on ebaõige (9.5b: Kui leitakse, et taotlus ei ole õige...). Peab see tähendama sisulist või ka vormilist viga? Antud juhul ju seis tegelikult kordunud oli, ainult taotlus esitati valesti. Ja kas artikli 12.b ülemäärased taotlused või viigipakkumised tähendavad midagi muud? (Ilmne on, et selle artikli haare on laiem.)
Vastuseks tsiteerib Geurt oma väljakujunenud tava järgi pikalt nii kolmekordse kordumise kui ka 50 käigu reegli kohta käivaid artikleid 9.2, 9.3 ja 9.5 ning meenutab siis üht varem käsitletud juhtumit (tegelikult küll mitte eelmisest, vaid üleeelmisest kuust, vt. ka minu 20.II Ikka seisukordustest).
Seal oli seoses ühe võistkondliku EM partiiga arutusel, millises järjekorras tuleb sooritada kolm toimingut: kavatsetud käigu üleskirjutamine, kella seiskamine ja kohtuniku kutsumine. Geurti arvates on seejuures võimalikud mitmed võimalused. Praktiliselt parim on seisata kellad, kutsuda kohtunik ja siis kirjutada käik. Kui aga leitakse, et taotlus pole õige, partii jätkub ja teha tuleb kavatsetud käik - see, mis üles kirjutati.
Selle, kas mingi taotluse või viigipakkumise puhul on tegemist ülemäärasuse ja põhjendamatusega, otsustab kohtunik, lähtudes sellest, et vastasmängijat on keelatud ükskõik mis moel häirida või segada.

Küllalt põhimõtteline on küsimus, kas mängija võib uue viigitaotluse esitada samal käigul, kui kohtunik on rakendanud artiklit 9.5b ehk taotluse tagasi lükanud.
Kui mängija pole seisu kordavat taotluskäiku üles kirjutanud, ei või kohtunik tema taotlust isegi kontrollima hakata ja peab laskma partiid jätkata. Kui mängija taotleb viiki ja kirjutab käigu üles, siis jääb see käik püsima.
Kui artikkel 8.1 keelas käikude üleskirjutamise enne nende tegemist malelaual, tekkis lühikeseks ajaks koodeksis vastuolu kahe artikli vahel, kuni lisati juurde: kui mängija ei taotle viiki artiklite 9.2 või 9.3 alusel.
Kui mängija keeldub taotluskäiku, millega ta kohtuniku poole pöördus, kirjutamast, võib kohtunik teda isegi karistada ebaõige taotluse esitamise eest, kui arvab, et sellega vastast häiriti. Geurti arvates on uue taotluse esitamine samal käigul võimalik, muidugi siis juba korrektselt protseduurireegleid järgides.
Geurt meenutab üht juhtumit Kortśnoiga. See oli öelnud, et kavatseb teha seisu kolmandat korda kordavat käiku, kuid keeldunud käiku üles kirjutamast, kui kohtunik seda palus. Kui aga kohtunik seejärel keeldus taotlust kontrollimast, otsustas ta ikkagi kirjutada ja kohtunik sai hakata kontrollima.

Mis puutub aga juhtumisse, millest kõik alguse sai, siis oli seal seis tegelikult kordunud juba enne mängija kavatsetud käiku, kuid see polnud seda tähele pannud. Aga mis siis, kui ta oleks pärast partii jätkamist ja oma käigu kirjutamist esitanud nüüd taotluse mitte 9.2a, vaid hoopis 9.2b alusel? Probleemi tõstataja arvates võib sel juhul olla tegemist artikli 12.2a nõuete rikkumisega: Partii ajal on mängijatel keelatud kasutada ükskõik milliseid märkmeid, informatsiooniallikaid ja nõuandeid või analüüsida partiid teisel malelaual. Kaob pealegi vajadus rangelt kinni pidada artiklist 9.2.
Geurt tunnistab teatud probleemi olemasolu, aga leiab, et selle likvideerib artikkel 12.3: Partiiprotokolli võib kasutada ... mingi taotlusega seotud asjaolude ... ülesmärkimiseks.

Ja veel. Ebaõige taotluse korral tuleb kavatsetud käik laual teha. Aga mis siis, kui selgub, et see on määrustevastane? Seda laual teha loomulikult ei saa, aga kuidas selle eest karistada? Kas lugeda see käik ainult määrustevastaseks ja anda vastasele selle eest kaks täiendavat minutit (7.4) või karistada teda artikli 9.5b alusel? Geurt asub esimese, leebema karistuse poolel. Kohtunik saab ju kohe näha, et käik on määrustevastane ja tal ei tarvitse alustada kontrollimise protseduuri nagu määrustevastase käigu puhul.
Lembit