Meistrid jälle selgunud

Laupäeval lõppesid Eesti Ekspressi järjekordsed meistrivõistlused. Maleliidu juhatuse otsusel jagati neil jälle ka Eesti meistritiitleid klassikalises males, mis tähendab vist niisugust mänguviisi, kus proovitakse võimalikult erinevaid ajakontrolle. Arvan, et võistlused õnnestusid, Malemaja uksed olid külalislahkelt pärani ja Maleliit teinud omalt poolt vajaliku korralduse seisukohalt.


Kohtunikutöös juhtunust pole õieti midagi kõnelda, sest mingeid probleeme selles valdkonnas polnud. Käikude pideva üleskirjutamisega ollakse juba harjutud ja ka mobiilid vaikisid. Ajapuudusi, kus tuli elada vaid 30-sekundilisest ajalisandist, oli küll palju. Kusagil hakkas mulle silma, et kiirelt käies libises kusagil vanker käest lahti ruudule, kuhu teda panna ei tahetud, aga kuna asi käis kiiresti ja mängijad ise probleemi ei tõstnud, ei sekkunud muidugi ka mina. Ja üldse võis see vaid näida, sellist videolindi läbivaatamise võimalust nagu Geurt Gijssenil mul polnud. Seepärast siis siinkohal vaid jällegi mõned uitmõtted.


Turniiri koosseis pole loomulikult kohtunike, vaid korraldajate asi. Kohtunikud ajavad asju vaid nendega, keda korraldajad välja valivad. Kui võtame FIDE praeguse aktiivmängijate edetabeli, siis näeme, et Eesti esikümnest oli kohal vaid kaks (need võitsidki) ja kui ka järgmine kümme võtta, lisanduks veel kaks nime. Ikkagi vähevõitu. Kas oleks pidanud juhendist kinni pidama, kus öeldi (kuigi ei mõeldud), et meeste ja naiste turniiril kokku on kümme mängijat? Kui eesmärgiks kogemuste hankimine, siis neid siit kindlasti sai.
Oleme sageli kurtnud kiirviikide (kasvõi meie eelmises kommentaaris) ja madala võiduprotsendi üle. Seekord nendega probleeme polnud. Resultatiivseid partiisid oli seekord koguni 75 %. See aga näitab eelkõige väga ebaühtlast koosseisu. Kui kaks kolmandikku turniirist oli läbi, oli kolmel viimasel kokku turniiritabelis vaid pool punkti. Lõpuks küll asi veidi paranes.
Võimalik, et siit tulenes ka pealtvaatajate vähesus. Isegi viimase vooru ajal oli turniirisaalis momente, kui seal polnud ainsatki pealtvaatajat. Muidugi on võimalik, et kõik jälgisid kodus meie moodsat internetiülekannet, mis on ju tõepoolest väga hea asi. Televiisoris ju vahel ka mõnda pilti näidati. Aga ajakirjandus oli üsna vait, Eesti Ekspress kaasa arvatud.

Ja kuidas ikkagi parimaid selgitada? Andku Olav Sepp mulle andeks, aga mul oli tõesti hea meel, et tema konkurent vahepeal juba terve punktiga ette jõudis. Lihtsalt seepärast, et näis, et selleks korraks on kõik selge ja võitja selgitamiseks piisab tabelis punktide kokkulugemisest. Aga ei, Kaido finiś jäi veidi nõrgemaks ja Olav tegi kõik mis ta sai ning koos nad olidki. Kiirmale on siiski tavamalest märksa erinev, välk aga hoopis teistsugune. Õnn, et seekord ei pidanud äkksurma ehk armageddonini välja minema nagu mullu. Minu parimad õnnitlused ka siinkohal veel mõlemale võitjale, aga minu arust peab ühe mänguliigi võitjaid just sellesama mänguga kindlaks tegema. Hirmsat ajahäda ei paistnud ju ka olema.

Ja lõpuks veidi nostalgiat. Just 50 aastat tagasi oli mul koos Harry Ello ja Jevgeni Kaljundiga võimalus esmakordselt tegutseda Eesti meistrivõistlustel. Malemaja veel polnud, selle asemel oli artelli Parkett punanurk, Eesti Ekspressi veel ei ilmunud, seepärast siis ENSV tśempionaat. Ja mäng kestis mitte nädala vaid 16 osavõtjaga 25 päeva (vähevõitu, sest tavaliselt mängiti 18 või 20 osavõtjaga). Ka siis olid kolm tippu puudu, aga teised ometi kõik kohal.
Lembit