Armageddon arutusel

Ootusepäraselt on Socko - Foisori partii (vt. 4.IX Killukesi siit ja sealt) jälle tõmmanud tähelepanu armageddoniga seostuvale. Tolles naiste MM-võistluste järgmisse ringi edasipääsu otsustavas partiis mängiti hulk aega seisu, kus kummalgi oli vaid kuningas ja ratsu. Siis laskis must aja üle ja kuigi kohtunikud tegid algul vastupidise otsuse, luges apellatsioonikomitee võitjaks ja edasipääsejaks valge, sest määrustepäraste käikudega on sealt tõepoolest mõlema poole ühise soovi korral võimalus matini jõuda. L. Kwartler USA-st on nüüd küsinud: Kas reegel, mis nõuab, et mängijad püüaksid võita normaalsete vahenditega, poleks pidanud selle partii lõpetama viigiga?

Vahepeal on videolindi hoolikas uurimine näidanud, et lauale jäänud lõppseis oli seal olnud korra varemgi. Seejärel võis aga must lihtsalt valge ratsu lüüa, mis oleks korrapealt toonud viigi ja edasipääsu. Aga olukorras, kus peamine on võimalikult kiire kellatagumine, mitte aga laual toimuva uurimine ja käikude üle mõtlemine, seda muidugi ei näe.



British Chess Magazine´i toimetaja John Saunders ja mõned teisedki tulevad nüüd välja musta stsenaariumiga. Ees on MM-matś Anand - Kramnik. Ja mis siis, kui ... ? Valgele jäävad lauale kuningas ja lipp, mustale ainult kuningas. Aga valge sekundid saavad otsa ja kuigi malereeglite järgi on nüüd viik, tähendab see armageddoni reeglite järgi mustade võitu. Ning nii kroonitakse mees, kellel jäi lauale vaid üksik kuningas, maailmameistriks. Muidugi on selle variandi tõenäosus peaaegu olematu, aga ta on siiski olemas. Seepärast otsitakse võimalusi, kuidas asja parandada.

Ka praeguse naiste MM-i pressiesindaja Peter Rajcsany leiab, et reeglid ei sobi enam, neid tuleb muuta. Igal juhul mitte enam armageddoni! Ehk sobiks see mingitel võistlustel, kus kaalul on vähe ja aega veel vähem. Kui aga mängus suured rahad ja terve päev ette nähtud play-offideks, siis näib asi küll mõttetuna.

Jälgides taas puhkenud diskussiooni, näib, et kõige rohkem eelistatakse 2-partiilisi minimatśe välkmales, kus iga käik võiks anda 1 - 2 lisasekundit. Kui matś jääb 1 : 1, siis mängitaks järgmine. Tõenäoliselt asi väga pikale niimoodi ei läheks. Nii pakub näiteks kanadalane J. Monaghan, kes leiab, et tunnis saab mängida 5 partiid ja poolteise tunniga on asi selge.



D.Calvin USA-st meenutab, et armageddoni hakati kasutama alates 1997. a. MM-st. Algul mängiti äkksurmapartiisid, kus valgele 4, mustale 5 minutit (mustale rohkem) ning iga käik lisas 10 sekundit. Kui partii lõppes viigiga, mängiti teine vastupidiste värvidega. Peakohtunikule oli antud õigus, et kui asi pikale läheb, määrata üks armageddon, kus juba mustal vähem aega, aga talle piisas viigist.
E. Mouro Kanadast soovitab aegadeks valgele 4 ja mustale 2 minutit, kusjuures iga käik annaks 2 sekundit juurde. Viik oleks musta võit. Kahest sekundist peaks piisama, et päris võidetud seisu võita (kasvõi toda hüpoteetilist Anandi ja Kramniku seisu).
Omapärast varianti pakub R. Campbell USA-st. Esimeses partiis peaks kummalgi aega olema 5 minutit ja võib-olla 1 lisasekund käigule. Iga partiiga värv vahetub. See, kes võidab, saab järgmises partiis minuti vähem (seega mitte 5, vaid 4 minutit), viigi puhul jääb kumbki poolest minutist ilma. Matśi võitjaks kuulutataks see, kellel partii alguseks pole enam üldse aega.
F. Frischy Hollandist soovitab ka armageddonis võtta kasutusele artikkel 10.2. Siis oleks võinud Foisor seisata kellad ja kohtunik oleks partii kohe viigiks lugenud,
J. Font Puerto Ricost leiab, et kohtuniku käsutuses peaks olema nupp, millega vajadusel saaks ajakontrolli muuta. Nii tuleks toimida, kui ettureid pole enam lauale jäänud. Materiaalselt võrdses seisus oleks vaja teha 10 käiku iga malendi kohta, mis kummalgi lauale jäänud on. Näiteks R - R 10 käiku, 2R - 2R 20 käiku, 2V + L - 2V + L 30 käiku. See annaks parema seisu omajale śansse.
Peaaegu niisama palju kui arvajaid on ka arvamusi.
Lembit