Kuidas lugeda käike?

Austraalia leheküljel tõstatas eile üks väheste kogemustega kohtunik eile sellise küsimuse. Üks ilmselt samuti väheste kogemustega mängija üritas oda ja kahe ratsuga matistada vastase üksikut kuningat. Üksiku kuningaga mängijal oli aega vaid 1 minut. Loomulikult ei kirjutanud ta siis käike. Lõpuks matitegemine õnnestus, aega oli selleks kulunud tervelt 46 käiku. Aga kuidas oleks pidanud kohtunik tehtud käikude arvu kindlaks tegema? Kas selleks oleks tulnud appi võtta ka vastasmängija partiiprotokoll? Või oleks kohtunikul tulnud hakata käike lugema alates sellest hetkest, kui tema poole pöörduti?

On päris selge, et kohtunik võtab viigitaotluse õigsuse kontrollimiseks ja käikude arvu kindlakstegemiseks kasutusele kõik võimalikud vahendid, nende hulgas ka vastasmängija partiiprotokolli (see on ju korraldajate oma).
Kui kohtunikult küsitakse, mitu käiku teel viigile juba tehtud on, siis seda ta ei ütle. Artikli 13.6 järgi kohtunik ei või osutada tehtud käikude arvule, välja arvatud artikli 8.5 rakendamisel, kui vähemalt üks nooleke on langenud (jutt on käikude arvu kindlakstegemisest partii taastamisel). Tuleb oodata, kuni ametlikult taotlus esitatakse ja siis kontrollida. Kui vajalik käikude arv on täis, siis on kõik korras ja partii lõpeb viigiga. Kui mitte, siis leiame artiklist 9.5b sobiva karistuse. Igal juhul suurendab kohtunik mängija vastasel sel juhul allesjäänud aega 3 minuti võrra. Kas ja missugusel määral tuleks mängijalt endalt aega vähemaks võtta, see on üsna keeruline ja selle peaks koodeksist kindlasti järele vaatama, et mitte eksida.

Austraalias olevat üldine tava, et kui kohtuniku poole pöördutakse viigitaotlusega, siis tuleb ta laua juurde ja hakkab järgmisest käigust peale käike lugema. Arvan, et nii peaks toimima vaid sel juhul, kui vajalike käikude arvestus sellest momendist algabki (näiteks löödi just laualt üks malend ära või muundus mingi ettur just viguriks) või kui tõepoolest pole mingit võimalust kindlaks teha, kui palju käike tehtud on (ka vastasmängija pole protokolli pidanud). Arvesseminevate käikude arv ei saa sõltuda sellest, millal mingi taotlus esitati, mitu käiku on vahepeal tehtud ning kes katkestas või ei katkestanud kirjutamist.
Toodi näide ka mingist Tasmaania turniirist, kus üks mängija oli taotlenud viiki, kui tal oli jäänud veel 1 minut. Kohtunik oli siis taotluse tagasi lükanud. Kui aga alles oli jäänud vaid 20 sekundit, sekkus ta ise partiisse ning fikseeris seisu kolmekordse kordumise tõttu viigi. Kuivõrd kumbki käike üles ei märkinud, jäigi lahtiseks küsimus, kas ikka kordumist oli. Pealegi mängija nüüd viiki ei taotlenud, vaid püüdis ainult võimalikult kiiresti käia.

Artikkel 9 ütleb selgelt ära, et nii sama seisu kordumisel 3. korda kui ka 50 käigu reegli rakendamisel peab mängija kõigepealt kirjutama käigu partiiprotokolli ja seejärel teatama oma kavatsusest see käik teha. Ilma mängija vastava taotluseta kohtunik viiki fikseerida ei saa. Analoogiline on toimimimine ka artikli 10.2 rakendamisel (seal on küll variant, et kohtunik võis olla oma otsuse edasi lükanud). Juhul, kui viiki ei ole, ei tähenda laual veel tegemata käigu protokolli kirjutamine, et sellega rikutaks artiklit 8.1, mis keelab käiku ennakult üles kirjutada. Ja kusagil paigas võidakse kasutada küll omi reegleid, aga need ei või sattuda FIDE omadega vastuollu.
Kohtunik võib ka küsida, mitu käiku on selle materjali vahekorraga juba mängitud ning kui mõlema mängija seisukohad kokku langevad, selle siis aluseks võtta. Kui arvamused erinevad, siis tuleb lähtuda väiksemast arvust.
Lembit