Jälle lööb laineid naiste armageddonipartii, seekord Naltśikist MM-ilt. Laua taga sedapuhku IM Monika Socko Poolast ja WIM Sabina Foisor Rumeeniast. Mõlemad jäid võrdseks nii tava-, kiir- kui ka välkpartiide järel (ometi ei ainsatki viiki), otsustavaks pidi saama äkksurm. Nüüd olid ajad 6 : 5, viigi puhul pidi võitma mustadega mänginud Foisor. Mõlemad kasutasid aja maksimaalselt ära, malendid lendasid, nii et ka moodne tehnika ei saanud täielikku partiiprotokolli kokku. Lõpuks jäi kummalegi vaid kuningas ja ratsu. Foisor näitas käega, et see on ju viik, aga mängis kuni aeg otsa sai. Siis seisid Valged: Ka4, Rf4 (2). Mustad: Kd6, Rd5 (2).
Ei oleks kuidagi tahtnud olla oma kunagiste heade kolleegide nahas, kes selle partiiga tegelema pidid: Zsusza Veröci peakohtunikuna, Mikko Markkula tema asetäitjana ja Georgios Makropoulos apellatsioonikomitee juhina. Ükskõik, kuidas otsustada, halb on lahendus ikka.
Lõpuks oli otsus Socko kasuks (ehk sai ta argumente ka telefonikonsultatsioonist Andrzey Filipowicziga). Tõepoolest kooperatiivkorras saab mati lauale: 1. Rd3 Rb6+ 2. Kb5 Kc7 3. Rc5 Kb8 4. Kc6 Kc8 5. Kc7 Ka7 6. Rd7 Ka8 7. Kd8 Rc8 8. Kc7 Ra7 9.Rb6++ (seis nüüd Kc7, Rb6 - Ka8, Ra7). Nii sai poolatar teise ringi, 136 reitingupunkti pidigi ta tugevam olema. Minu arust on see aga veel üks näide sellest, kuivõrd kõlbmatu on armageddon kohtade selgitamiseks.
Tahtsin aga hoopis jätkata sakslaste turniirijuhtumite vaatlemist, nagu tegin seda mõned korrad juuli algul. Mingeid lahendeid nende juures pole ja ega mittestandardsete juhtumite puhul neid kerge leida olegi. Täna siis paar juhtumit seoses 40. käigu tegemisega.
1. (17/2007) Bundesliiga mäng. Valge teeb ajapuuduses 40. käigu ja vajutab kella. Nooleke on veel ülal. Mustal on võiduseis ja jäänud viimane minut. Mõtleb kaua ja teeb siis käigu. Kohtunik seisab laua juures ja teeb kindlaks, et musta nooleke langeb pärast käigu tegemist.
Musta kell jäi seega ilmselt õigel hetkel vajutamata. Art. 6.8a: Tema käiku ei loeta sooritatuks, kuni ta pole kella seisanud, välja arvatud siis, kui tehtud käik lõpetab partii. Aega malelaual käigu tegemise ning oma kella seiskamise ja ühtlasi vastasmängija kella käivitamise vahel loetakse mängijale ettenähtud aja osaks.
Alles kellavajutusega on käik sooritatud. Kuni vastasmängija pole oma järgmist käiku veel lõpetanud, võib ta võitu taotleda. See, et kohtunik nägi, millal just nooleke kukkus, ei oma tähtsust. Kui aga viimase käiguga antakse matt, tekib patt või on lepitud viiki enne, kui üks märkab teise noolekese langemist, on see ajaületusest olulisem. Partiid pole enam olemas, kelladel ja noolekesel pole enam tähtsust.
2. (6/2008) Noortevõistlused. Valge on suures ajapuuduses. Must võtab c8-lt oda ning paneb selle h3 ja g4 vahele. Siis vajutab kella. Valge vajutab omakorda kella ja käigustab sellega musta oma. Valge tõstab käe. Must kohendab vahepeal oda, nii et see on enam-vähem h3-l. Siis vajutab kella ja sekund hiljem kukub valge nooleke. Kohtunik tuleb ja leiab, et valgel oli alles 40. käik. Valge ütleb, et tahtis kella seisata, aga kiirustades tal see ei õnnestunud. Must vaidlustab selle ja ütleb, et vastane vajutas kella tagasi.
Ilmselt peab ka siin kohtunik jätma jõusse ajaületuse ja fikseerima kaotuse. See, et ta ei osanud kella seisata, on ju valge süü. Nii võime ka siin rakendada eelmise juhu kohta kirjutatut.
Lõpuks veidi nostalgiat. Just täna 50 aastat tagasi sain tollase Tallinna male- ja kabesektsiooni esimehe kabemeister Ülo Keskeri taotluse põhjal I kategooria kohtunikuks nii males kui kabes. Aastavahetusel vahetasin Keskeri ka sektsiooni esimehe kohalt välja. Järgmisel aruandeperioodil pooldus see organ malesektsiooniks ja kabesektsiooniks. Maletajad teisi esimehi ei saanudki, ka mitte nendeks paariks aastaks kui pärast instituudi lõpetamist Tallinnast ära olin. Aastate pärast võttis asjad üle loodud Malemaja juhatus. Oma arust teadsin siis maleasjust märksa rohkem kui praegu ja seda mitte ainult seepärast, et Armageddon polnud veel malelaudadele jõudnud.
Paari päeva eest sain kirja GM, IA Lothar Schmidilt - vastuse oma juubeliõnnitlusele (vt. 4.V Kohtuniku juubeliks). Aga jah, 80 on 80. Lothar kurdab, et väsib sagedamini kui tahaks, kipub unustama ning isu vahel on ja vahel mitte.
Lembit
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar