Samad käitumisküsimused

Geurtil on oma Chesscafe veergudes korduvalt tulnud tagasi pöörduda juba käsitletud teemade juurde. Kas pole vastus olnud piisavalt ammendav või on see vastakaid arvamusi esile kutsunud. Nii seekordki.
Üks itaallane oli väga hoogu sattunud arvutipettustega võitlemisest. Tegin minagi temast juttu 25.VI Viimased pudemed juuniveerust ja 24.VIII Mõnest käitumisprobleemist. Tema ideeks olid läbiotsimised ja politsei kasutamine. Geurt ettevaatliku mehena leidis, et asja arutatakse Dresdeni kongressil, kui aega on. Üks ameeriklane kinnitab seekord toetust itaallase ettepanekutele. Ta leiab, et kõik elektroonilisi jm. seadmeid puudutavad keelud tuleks sisse kirjutada juba võistluse kohta avaldatavasse alginformatsiooni. Turniirile saabumisel peaksid mängijad alla kirjutama paberile, millega nad lubavad oma riideid nii enne kui pärast vooru läbi otsida. See oleks siis midagi võrreldavat dopinguproovi andmisega. Kui allkirja ei anna, siis mängima ei saa.
Sama ameeriklane tõstatab küsimuse kõrvaklappide kasutamisest partii ajal. Väidetavalt kuulatakse nende kaudu muusikat, aga tegelikult? USA reeglid neid ei keela, aga seal on küll paljud asjad teistmoodi. Kõrvaklappidest pole aga ka FIDE reeglites kusagil midagi. Geurt märgib, et pole neid lubanud kasutada turniiridel, kus ise on kohtunikuna tegutsenud. Ei saa ju olla kindel, mida tegelikult kuulatakse. Pealegi võib see segada nii vastast kui ka teisi läheduses olevaid mängijaid.

Eelmisel korral oli juttu ka söömisest ja joomisest partii ajal. Reeglitega pole ka selle kohta mingit keeldu kehtestatud. Muidugi ei tohi sel moel segada vastast ega ühtki teist mängijat.
Seekord tõstatab RC sekretär Stewart Reuben küsimuse alkoholi tarbimisest partii ajal. Kui ta on kohtunik, siis ütleb, et sel moel antaks noortele halba eeskuju. Kõik nõustuvad ega joo. Ometi olevat ta mängija või pealtvaatajana sellist joomist märganud.
Geurt jääb minu arvates oma vastuses liiga tagasihoidlikuks. Halb eeskuju küll, aga olevat raske keelata, kui liiga palju ei jooda. Kord olevat ta ise küll resoluutselt toiminud, aga üldiselt ei näe ta sekkumiseks põhjust, kui jooja on vaikne ja teeb käike normaalsel moel. Aga küsimus oli ju joomisest mängualal! Muidugi on raske jälile ja selgusele jõuda, kui asi toimub kusagil eemal ja mängija käitumise järgi ei saa kindlalt otsustada.

Üks hollandlane leiab, et mitmeid lahtisi otsi jättis Geurti vastus kapteni tegevuse kohta meeskonnavõistlustel (vt. minu 26.VIII Küsimusi Indiast). Nii nagu mina tolles kommentaaris nii leiab ka see mees nüüd, et tavaliselt on kohtunik niigi laudadel olevate seisudega hästi kursis, nii et täiendavat vaatlust pole vaja. Kui aga juhtumisi just selle laua kohta infot pole, siis tuleb ütelda: "Ära võta viiki vastu", siis minna seisu uurima ja tagasi tulles öelda: "Paku nüüd viiki", sest see on juba uus juhtum. Kohtunik ei saa ju millegagi kindlaks teha, kas kapteni hinnang põhineb matśi või partii seisul, mistõttu "ainult matśiseisust lähtuvalt" kipub jääma tühjaks fraasiks. Ja kas "paku viiki", "võta viik vastu", "ära võta" ja "alistu" on kasutatavate fraaside ammendav loetelu või ainult näited? Kas kohtunik võiks näiteks öelda: "Teistel laudadel seisame halvemini, nii et mängi võidule, aga ära liigselt riski"?
Geurt rõhutab sedapuhku, et tsiteeris oma eelmises vastuses peamiselt vaid turniirimäärusi. Kapten ei tohi anda, mistahes nõu , mis puudutaks mingi mängija mistahes partiid. Partii ajal on tema asi kohvi või teed tuua, mitte aga partiidest rääkida. Sageli on kaptenid mängijatest tugevamad maletajad, seepärast tuleb nende rolli vähendada. Turniirimäärustes toodud fraasid on ainsad, mida kaptenid võivad kasutada.
Geurt meenutab, kuidas ta oli 1983.a. EM-il olnud Hollandi kaptenina vihane, kui NSVL ja Ungari kaptenid olid käinud ühe laua juurest teise juurde ja öelnud, et lepitaks viiki. Peale Romaniśini olevat kõik nõustunud. Protestidel tulemusi polnud, kohtunikud aktsepteerisid tulemusi.

Jälle oli ühel kunagisel kolleegil juubel. Tamara Golovei - 65. Keegi ehk mäletab veel, kuidas see valgevene maletaja kunagi 23-aastaselt Tallinnas ametiühingute meistriks tuli (aga mängisid Bõkova, Borissenko, Rootare ja teised tollased tipud). Minu arust asjalikumaid naiskohtunikke, kellega olen koos tegutsenud (IA 1989). Oli minu asetäitjaks näiteks Minski rahvusvahelisel 1982 ja MM-pretendentidel Borźomis 1990. Praegu mu ees laual olevad ühispildid on pärit päris mu kohtunikukarjääri lõpust - Elista olümpialt 1998.
Lembit