Käigu teooriast

Tom Braunlich näib olevat USA tuntumaid turniiride korraldajaid, ega ta siis muidu ka ametlikult tänavu "aasta organisaatori" tiitlit saanud. Ühest tema artiklist tegin juttu oma 15.VIII kommentaaris Kuidas jagada kohti? Nüüd on võimalik lugeda tema uut kirjatööd Käigu teooria. Braunlichi arvates pole praegused reeglid täiuslikud ning videod viimastest playoffidest näitavat, et keegi pole kindel, millal võib käiguga alustada. Tavapartiis pole see tähtis, küll aga ajapuuduses. Kas seda võib teha enne, kui vastane on oma kellapoole alla vajutanud? /Minu arust loeb praegustest FIDE reeglitest selle küll päris selgelt välja. / Ka vanasti oli partiides rohkesti ajapuudusi, need olid aga üldiselt lühemad. Vaja oli näiteks 40 käiku täis teha. Nüüd on tugevate arvutiprogrammide olemasolu viinud vajadusele, et partiid lõpeksid ilma katkestamata. Ehk kutsub kiirem mäng esile ka suurema huvi male vastu, kuigi selle üle võib vaielda. Nii et nüüd pole ajapuudusega tegemist mitte mõne, vaid mõne tosina käigu jooksul. Reeglitel pole vaja mitte ainult juriidilist täpsust, vaid ka seda, et nad oleksid selged ja tavakeeles, nii et iga reamaletajagi suudaks neid mõista.

Kuivõrd Braunlichi artikkel on USCF saidilt kergesti kättesaadav, siis pole mul siinkohal mõtet seda täielikult refereerima hakata. Seal juhitakse tähelepanu sellele, et juba mõiste käik ise olevat segane ja mitmetähenduslik. Punktide kaupa on autor välja toonud, mida võib mängija teha enne oma käiku, käigu tegemise ajal, enne kellavajutamist ja käiku sooritades. Reeglid kõnelevat küll hästi, mida sa võid käigul olles teha, mitte aga sellest, mida vastasmängija samal ajal teha võib. Tavaliselt domineerib males küll terve mõistus, aga ajapuuduses ei tarvitse see nii olla.

Ajapuuduses püütakse käia võimalikult kiiremini - sekundiga jõutakse teha 4-5 käiku. Käigud ise pole enam nii olulised. Sageli käiakse malekellale kõige lähemal oleva malendiga mitu korda edasi-tagasi. Malendid kukuvad ümber ja tekivad määrustevastased käigud. Kui A käib ja sirutab käe kellavajutuseks, alustabB juba oma käiku. A teeb sama ja partii muutub käteosavuse demonstratsiooniks. Mängijad ei toimi seejuures ebaausalt, vaid olukord ise sunnib neid mängima võimalikult kiiresti.

Ainus olukorda reguleeriv artikkel on FIDE koodeksis 6.8a, mille leiab kergesti igaüks ise.
Braunlich on teinud küsitluse kohtunike ja korraldajate seas, kus põhiküsimus ikkagi see, millal tohib käiguga alustada. Kahjuks on FIDE ja USA reeglid omavahel vastuolus. FIDE art. 1.1 ütleb: Mängija on käigul, kui tema vastasmängija käik on tehtud /made/. USCF koodeksi artiklis 6B seisab viimase sõna asemel sooritatud /completed/
Siit siis ameeriklaste küsimused, kuidas saab käiku määrustepäraselt alustada, kui ei olda veel käigul. Oponendid arvavad, et peamine on see, et ei tohi vastasmängijal takistada kella vajutamist.
Kui John Hillary ütleb, et ainult mängijal on õigus käia, vastasmängija ei muutu mängijaks aga enne käigu sooritamist ehk enne kellavajutust. Kuigi seda on ajapuuduses raske saavutada, on lood nii paljude reeglitega, mis aga ei tohi tähendada nende ignoreerimist. Mike Atreiks heidab aga vastu küsimuse: aga mis siis, kui mängija unustab kella vajutamata.


Artikli lõpuosas on mitmeid ettepanekuid. Eelkõige peaksid RC liikmed selgitama kasutusel olevaid termineid. Kõigil tähtsamail turniiridel tuleks kasutada ajakontrolle, kus iga käiguga lisanduks piisaval hulgal sekundeid. Seejuures tuleks aga kasutada mitte meie jaoks tavalist moodust, kus ühel perioodil kokku hoitud sekundid lisataks järgmiseks perioodiks ettenähtud ajale, vaid ajaviivitusmoodust, kus sellist lisandumist ei toimu. Sel puhul kasutab mängija kogu aja ära, mitte ei püüa käia võimalikult kiiresti, et aega varuda. Ei tohiks lubada, et mängija vähendab oma aja 1 sekundini, kuna teab, et võib selle hiljem tasa teha mõttetute korduste ja manööverdamisega. See pole spordi huvides.


Piisav olevat 5 sekundit lisa käigule, nagu USA-s kasutusel. Stewart Reuben leiab, et parem on siiski 10 sekundi andmine. Võimalik on ka 30 sekundi lisamine, mis sunniks käike kirjutama (partiitekstid säilivad!) ning tekib kolmekordse kordumise ja 50 käigu reegli tõestamise võimalus. Puhtalt välgus poleks lisandit vaja, kuna välgul on oma spetsiifika ja seal on nagu aeg saanud partii enda osaks. Playoffidel aga peaks nii kiir- kui välkpartiides ja armageddonis olema vähemalt 3-sekundiline lisa (ajaviivitusmoodus).

Kuni FIDE ja USCF otsuseid pole võiks mõtlemisajaks olla 2 tundi partiile ja 10 sekundit käik või 1,5 tundi partiile ja 30 sekundit käik. Raskusi võib tekitada vaid nende kellade vähesus, millega ajaviivitusmoodust saab kasutada.
Mängijail soovitab Braunlich hankida endale hea isiklik digitaalkell, õppida sellel aegu seadma ja võtta see kell siis igale võistlusele kaasa.
Mängija ei või jääda sõltuma kellast. Enda kaitsmiseks tuleb ajapuuduses kasutada kõiki reegleid. Näib, et USA koodeks annab siin eriti palju võimalusi.
Lembit