Sakslaste juhtumeid (6)

Jätkame sakslaste turniirijuhtumitest selliste väljanoppimist, mis võiksid ka meil esineda ja seetõttu ehk mõningast huvi pakkuda. Allpool toodutes on kõikjal juttu määrustevastastest seisudest.
1. (7/2008) Bundesliiga matś. Jälle kiire lõppmäng, kus kummalgi aega alla 2 minuti. Kohtunik seisab laua juures, aga kirjutada ei suuda, sest juba mitu käiku on välgutatud. Valgel on vanker, ratsu ja etturid, mustal vaid vanker ja etturid. Valge annab seotud ratsuga tuld ja ähvardab ühtlasi võita vankrit. Ei mängijad ega kohtunik ei märka, et tegemist on määrustevastase käiguga, küll aga näevad seda kaptenid ja mõned pealtvaatajad. Must uurib seisu, ulatab siis vastasele käe ja ütleb: "Õnnitlen!" Sel hetkel ei pea mustade kapten vastu ja küsib kohtunikult: "Miks te asjadesse ei sekku, seal tehti ju määrustevastane käik?" Mis nüüd?
Kohtunik polnud ilmselt oma ülesannete kõrgusel. Kui ta ei jõudnud kirjutada, oleks ta pidanud vähemalt tähelepanelikult jälgima malelaual toimuvat, märkama, kui keegi tegi käigu seotud malendiga ja kohe partiisse sekkuma. Oluline on, kas must andis partii alla. Toimingud, millest alistumisprotseduur koosneb, pole täpselt reglementeeritud. Kui kohtunik leiab, et partii on alla antud, on see sellega läbi. Kui ei, siis tuleb määrustevastane käik tagasi võtta ja selle asemel teha uus. Käesurumine üksi ei tähenda mängija alistumist, seda on korduvalt toonitatud ka Gijsseni veergudes. Protokolli alistumist veel märgitud polnud. Kui mängija selgelt ei ütle, et ta alistub, siis vaidluse korral kohtunik käeulatamist alistumiseks ei pea. Olukorras, kus keegi pole partiiprotokolli pidanud, on seisu taastamine küll üsnagi problemaatiline. Kui midagi korrigeerida, siis peame olema täiesti kindlad, et nii see just oli. Muidu on parem jätta korrigeerimata.

2. (9/2008) Ühe liidumaa esivõistlused. Üks mängija tahab vangerdada ja võtab selleks vankri kätte, tõstes selle üle kuninga ja lükates niimoodi kuninga õigesse kohta. Vastasmängija avaldab protesti. Vangerdava mängija hooldaja aga reageerib: "Lollus ja vale reeglite tõlgendus."
Selle ütlemise eest tuleks ütlejale kindlasti hoiatus (märkus?) teha, aga see ei muuda laual toimunut. Vangerdust peab alustama kuningaga. Art. 4.4b ütleb, et kui mängija meelega puudutab vankrit ja seejärel oma kuningat, ei tohi ta sellel käigul sinnapoole vangerdada ja olukorra suhtes rakendatakse art. 4.3a, mille järgi tuleb käia esimese puudutatud malendiga, s.o. vankriga.

3. (31/2008) Mõlemad on äärmises ajapuuduses ja peaksid minutiga tegema 15 käiku. Ka kohtunik suudab vaid kriipse tõmmata. Pärast ühe noolekese langemist ta sekkub ja seiskab kellad. Tema mittetäieliku üleskirjutuse järgi on tehtud 39 käiku. Rekonstruktsioon näitab, et nooleke langes tõepoolest 39. käigul, aga 36. käik oli olnud määrustevastane. Mida teha?
Art. 7.4a: Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik, ... tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne vea tekkimist. Ilmselt saadi siis rekonstrueerimise käigus partii kulgemine selgeks. Kui partii rekonstrueerimine alles käib, ei saa partiid veel lõppenuks lugeda, niisiis kehtib ikka veel "partii ajal". Nii tuleks siis taastada enne viga laual olnud seis, korrigeerida ajad (vastavalt art. 6.14 määrab kohtunik kellaajad oma parema äranägemise järgi) ja jätkata mängu.

4. (41/2008) Poisike, kes pole veel ühtki partiid võitnud, vangerdab 15. käigul mustadega üle vastase oda tules oleva välja. Tema 50-aastane vastane taotlust ei esita, kohtunikku laua juures pole. 46. käigul on selge, et poiss paneb vastasele järgmisel käigul mati ja kõik tema meeskonnakaaslased rõõmustavad. Nüüd esitab vastane määrustevastase 15. käigu kohta taotluse.
Mis parata, formaalselt on ju eakamal mehel õigus (vt. äsja tsiteeritud art. 7.4a). Niisiis tuleb siingi käigud tagasi võtta ja 15. käigust uuesti peale hakata. Omaette küsimus on, kuivõrd eetiline selline toimimine on. Pealegi võidi ju teadlikult jätta asi 15. käigul tõstatamata, et näha, mis edasi juhtub.
Lembit